Mida teha õppuri ja suitsuga?

30.10.2008 | Liisa-Ly Pakosta | Haridus, Elu

Kahe täiskasvanud mehe vaheline väike käesurumine võib saada uskumatult suure meedia (ja mitte ainult) tähelepanu. Piisab vaid sellest, et üks käesurujatest on pedagoog ja teine õppur ning kahe käe vahele jääb hõõguv suitsukoni, mille üks õpilane enne seda pihku oli peitnud.

Just nii juhtus Vana-Vigala kutsekooli peaukse ees juba mitu head päeva tagasi. Suitsetamine selleks mitte ette nähtud kohas. Täiskasvanud mees algatas kriminaalasja, sest peopesas oli tõepoolest põletuse tunnusena punane laik. Teine täiskasvanud mees ehk õpetaja ei pidanud põletusjälge oma pihus oluliseks. Õpetaja-koolidirektor palus vabandust, kuid jäi oma seisukoha juurde, et tema kooli ukse ees suitsupahvimist ei salli ei nüüd ega edaspidi.

Mida peaks tegema õpetaja?

Õpetaja suhtes on käimas kriminaalmenetlus. Õpetaja teab, et kehaline vägivald on kuradist - aga kõnealusel juhul ulatas ju teine mees ise oma käe koos hõõguva koniga. Kas õpetaja oleks pidanud nüüd siis põnnama lööma või? Meestevaheline asi, sellest ei mõista teie, naised, niikuinii midagi, öeldi mulle selle peale kodus.

Koolisegaduses pole see ainuke juhtum. Õpetajad on juba pikemat aega segaduses, et kuidas täpselt käituda piiripealsetes olukordades. Eriti kui pedagoog juhtub silmitsi seisma mõne täiesti allumatu õpilasega. "Mida ma teen?" arutleb näiteks põhikooli poiste tööõpetuse õpetaja: "Lähevad nagu noored kuked karvupidi tunnis kokku, ühel käes peitel, teisel terava otsaga viil, ja kui ma neid lahutama lähen, saan veel ise süüdistuse füüsilises väärkohtlemises." Vägivald ei õigusta vägivalda, aga loodetavasti miski ikka veel õigustab füüsilist sekkumist laste endi tervise nimel?

Eriti raske on kutsekoolide õpetajatel - tõenäosus, et mõni poiss pole veel mehearuni arenenud, on suurem kui ülikoolides. Liigagi reaalne on võimalus, et kutsekooli meesõpetaja on üldse esimene mees, kes mõne poisi elus mingeid kindlamaid piire peab paika panema hakkama. See pole siin enam lastekaitse, see on suurte, täiskasvanud inimeste vaheline maailm. Praegu on õpetajal ainus toimiv vahend korrarikkuja koolist välja heita. Umbes samamoodi, nagu tõstetakse bussist välja seal suitsetama hakanud ja bussijuhi korraldustele allumatu mees. See on ühiskonna poolt aktsepteeritud, liigagi lihtsalt aktsepteeritud käitumine, mille eest ei ähvarda õpetajat kindlasti ükski kriminaalasi. Õpetajal on piisavalt kogemusi ja ettekujutusvõimet selles suhtes, mis juhtub noore inimesega edasi pärast koolist väljaheitmist. Ja kas lapsevanemad ikka tahavad, et nende allumatu laps koolist välja visatakse?

Mida peaks tegema lapsevanem?

Lapsevanemad loodavad enamasti hoopiski, et kool parandab ära need nurgad, mida nad ise pole suutnud ümaramaks ajada. Sageli see õnnestubki, sest õpetajatel on ikkagi vastav erialane haridus, vanematel vaid omaenese tarkus, nii paljukest kui seda kellelgi on. Samas tunneb vanem oma last paremini kui õpetaja, olgugi et vahel vaatab teda läbi roosade prillide. Ja õpetaja näeb last (või ka täiskasvanud õppurit) vahest läbi mustade prillide. Kõik on inimesed. Kuid koolis peab ometi mingi kord kehtima, selles on ka kõik päeva lõpuks ühel nõul.

Lapsevanemad on koolides toimuva pärast tõenäoliselt segaduses. On ju, mis siin salata, koolidesse ennegi sattunud ka selliseid õpetajaid, kes tõesti kipuvad vihahoos lööma või muid nurjatusi korda saatma. On palju verbaalset aasimist, isegi alandamist. Eks riivas Vana-Vigala õppuri meheau tema enda lolliksjäämine rohkem kui põletus pihus. Õpetaja ütles, et tervitame nagu mees mehega, ning kiiruga pihku peidetud koni sattus nõndaviisi kõrvetama. Noorem mees sai sellisest "mees-mehega" tervitamise mõttest aru ilmselt alles tagantjärele.

Iseenesest on kurb, kui kool ja kodu ei suuda suitsupahe vastu jagatud väärtustega ühisrinnet moodustada. Mõtlesin, kuidas oleksin ise sellises olukorras käitunud - meist keegi pole kaitstud olukorra eest, kus mõni meie järeltulija sirutab käe suitsupaki järele. Ilmselt oleksin kõigepealt rääkinud õpetajaga. Ilma kooli ja kodu koostööta ei sünni miskit head. Ilmselt oleks tuletanud lapsele meelde, milles seisneb isemõtlemise ja iseotsustamise väärtus ning et kõik korraldused ei kuulu sugugi alati täitmisele. Ära anna kellelegi terekätt, kui sul on pihus põlev koni, elementaarne. Kuid mul ei ole pakkuda head plaani, kuidas täismeest suitsetamisest ja koolikorrale allumatusest võõrutada. Piinlikkusest oleksin maa alla vajunud, kui oma laps oleks sellise asja peale politseisse jooksnud. Vahest olnuksin õpetajale hoopis tänulik sellise sekkumise eest, sest mul on sarnane kogemus olemas.

Räägin loo oma isast, kes küll juba Manala mail kõnnib. Kui ma kuueaastaselt väikest kasvu tüdrukutirtsuna esimesse klassi läksin, otsustas isa mind kooliks korralikult ette valmistada. Ta selgitas ära mitmed elu baasteadmised. Aga ta võttis ka suitsu, süütas selle ning selgitas üksipulgi, kuidas tuleb kopsuga sisse tõmmata, ning käskis ühe tugevama mahvi võtta. Seepeale läks mul silme eest mustaks ja kurku tõusis iiveldus. Pärast seda pole ma kordagi mõelnud millegi nii vastiku kui suitsetamisega tegemist teha ja isegi suitsuhais tundub iiveldamaajav. Emana pole ma oma laste peal julgenud seda isa kunagist nii tõhusaks osutunud tegu korrata. Kuigi see polnud vägivald või midagi taunimisväärset ja ma sain kogemuse, mille eest olen isale väga-väga tänulik.

Ja mida peaks tegema selles olukorras laps? Kõnealuses juhtumis osalesid kaks täiskasvanut. Nemad teavad ise, mis teevad. Aga kui seda lugu juhtub lugema mõni noorem, siis võib küll soovitada: jäta suitsetamine kohe maha, enne kui sa oma sisemuse ise ära põletad!

Mida teha õppuri ja suitsuga?

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing