Metsarahva vajakajäämised elu edendamisel

29.10.2008 | Ott Lumi | Välis, Integratsioon, Euroopa, Elu

Russofoobia ei ole midagi vaid Eestile iseomast. 2004. aastal International Gallupi poolt paljudes maailma riikides läbi viidud küsitluses selgitati eri riikide elanike suhtumist suurriikidesse.

Kõige halvemaks osutus suhtumine Venemaasse. Kõige negatiivsemalt oldi Venemaa suhtes meelestatud Soomes - 62% sealsetest asukatest suhtus Venemaasse negatiivselt, järgnesid Tšehhi ja Šveits 42 ning Saksamaa 37 protsendiga. Kusjuures Eesti elanikest suhtus Venemaasse negatiivselt vaid 23%.

Russofoob šovinisti vastu

Eesti meedias on arutelu russofoobiast püstitanud peamiselt need ettevõtjad, kelle ärid Venemaal kinni on jooksnud ning kes süüdistavad oma hädades Eesti valitsust. Ei olegi kahtlust, et välispoliitika on suhteid Venemaaga ja majandust olemuslikult mõjutanud. Siililegi on selge, et kui Eesti saaks Venemaaga hästi läbi, siis võiksime kaubavahetuse korraldajana ida ja lääne vahel mängida rolli, mis toodaks meile olulist rahvuslikku rikkust. Selle peale võib aga öelda, et oleks tädil rattad, oleks omnibuss. Kõik teavad, mis oleks see poliitiline hind, mida tuleks maksta Venemaaga äri ajamise eest. Veel enam. Ajalugu on meile õpetanud, et Venemaa šovinistlik välispoliitiline joon on iseseisvalt eksisteeriv nähtus. See, mida Eesti teeb või jätab tegemata, ei mõjuta Venemaa välispoliitikat Eesti suunas tõenäoliselt märkimisväärselt.

Samal ajal ei arva ma ka, et poliitilisel tasemel peaks ettevõtjate muresid seoses Vene suhetega naeruvääristama. Sellised ilmingud on märk Eesti poliitikute haprast lastetoast. Majandussuhted suure naabriga on olnud tähtsad igale väikeriigile.

Russofoobiat mõtestades avaneb minu jaoks välispoliitilise aspekti kõrval veel kaks tahku.

Esiteks eestlaste suhtumine Eestis elavatesse venelastesse.

Äraleierdatud integratsiooniteemal pole suurt midagi lisada. Kui arvata sisse igasugused sõjaretked, siis on Venemaa Eestile viimase 1000 aasta jooksul umbes 40 korda kallale tunginud. On päris selge, et ajalooline taak kahe rahvusrühma vahel on kaalukas. Samal ajal on ebaintelligentne eitada sotsiaalteaduslikku fakti, et kahe rahvusrühma suhtumine teineteisesse on interaktiivne.

Nii, nagu üks suhtub teisesse, suhtub viimane esimesse. Siin avaldub kindlasti ka põlvkondlik fenomen. Nooremas generatsioonis olen üliharva kohanud mõnda tuttavat, kes sõimab venelast tema rahvuskuuluvuse pärast. Vanemaealiste seas pole see teadupärast eriline erand. Ajalooline põhjusteahel, mis selle taga peitub, on mõistetav, kuid mitte vabandatav.

Aga võõrvaenust rääkides tasuks peatuda hoiakutel. Ehk siis, millisel määral me oleme valmis ja ennekõike suutlikud mõistma meist erinevaid kultuure ja arusaamasid? Kui palju me üleüldse oleme valmis teistest kultuuridest pärit inimestega suhtlema?

Möönan, et selles suhtes on Eestis küll probleemid olemas. Küsimus ei ole ideoloogilises võõrvihas, vaid omamoodi metsarahva sündroomis. Inimene, kes on eluaeg külas elanud, tunneb end linna jõudes paratamatult ebamugavalt. Analoogne sündroom vaevab kahjuks ka meid, eestlasi. Selle tunnistamine on probleemiga tegelemisel esimene samm.

Metsarahvas kardab avatust

Globaliseeruvas maailmas on see tegelikult eestlastele kui väikerahvale võtmeküsimus.

Seda nii majanduslikus kui ka poliitilises mõttes. Eesti oma tööstuse arendamisel on võtmeküsimus leida maailmamajanduses kitsaid, aga potentsiaaliga nišše. Selle eelduseks on aga ettevõtjaskonna rahvusvahelistumine. Niikaua, kui Paide ettevõtja tajub oma turu maksimaalse piirina Tartut, on arenguhüpet raske näha.

Iga rahvusvahelisel tipptasemel arvestatava kontaktvõrgustikuga poliitik või ametnik garanteerib Eesti julgeolekut kindlasti rohkem kui ükskõik kui suur arv tanke. Kõik teavad Soome ajalugu ja seda, kuidas tol riigil on õnnestunud Euroopa Liidus ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides reaalseid tegijaid toota.

Näiteks on selle aluseks olnud süsteemne tegevus 90ndate alguses selle nimel, et kindlustada tervele põlvkonnale arvestataval tasemel haridus Lääne tippülikoolides.

Kui tuua siia võrdluseks Eesti olukord, kus neli aastat pärast Euroopa Liiduga ühinemist õpib vähemalt ühe semestri Lääne ülikoolides ainult umbes 2% tudengitest, siis jääb meil üle vaid möönda, et meie globaliseerumistase ja avatus maailmale on endiselt kriitiliselt kasinad.

Metsarahva vajakajäämised elu edendamisel

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing