Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Oleme õppinud ehitama. Aga õieti mida?

Inimene on kord kahjuks isekas. Mõtetele, mis meist endast kaugemale või kõrgemale ulatuksid, tuleb end vahel lausa sundida. Kergem on elada käesolevas hetkes ja mugavas tsoonis. Kes meist ei kogeks vahel süütunnet, kui juttu tuleb lastest, noortest, mida me nende heaks teeme või ei tee.

Väga suure osa oma õrnadest väljakujunemisaastatest veedab noor inimene koolis. Sellest, missugune see kool välja näeb ja kui kaugel kodust asub, sõltub väga palju. Huvitav, kui paljud vanemad on tahes-tahtmata sunnitud maakohtadest suurematesse linnadesse kolima just sel lihtsal põhjusel, et kooli pole. Või on, kuid vilets ja kole.

Ma ei ole kuidagi nõus mõttega, et tulevikus ongi enamik lapsi koos suuremates koolides, kus liigselt stressi ja kerge kurjaks muutuda. Me võiksime kaua rääkida, mis on kasulik ja tulus, kuid vahel on tarvis mõelda selles suunas, mida tegelikult vaja oleks. Milles on tulevikku? Mis on meie tegelik rikkus? Väidan, et lapsed.

Kas ei ole ilus kas või lihtsalt unistada lasterohketest väiksematest asulatest, mis on puhtad ja sõbralikud ning mida ilmestab maitsekalt ehitatud ja heas mõttes nüüdisaegne koolimaja. Või lasteaed-algkool. Palju asju siis elus algab unistusest. Mitte keegi meie eest seda maad üles ei ehita. Kui läheme kergema vastupanu teed, siis külvame kõik kohad kortermaju täis - kes neis ühel päeval elama hakkavad?

Lootus paneb tegutsema. Praegu räägitakse palju põlvkonnast, kes sündis meie hiljutisel ärkamisajal, kui kauaoodatud vabadus hakkas tunduma reaalne. See oli väga dramaatiline aeg ja siis oli kergem suurelt mõelda. Nüüd on rohkem argipäev.

Ega keegi meist ju unista, et maa taas vallutataks. Et siis taas vabaks pürgida ja uuesti sellega kaasnevat eufooriat tunda.

Tegelikult peaks elu kulgema rahulikult ja vaikselt, aastakümneid. Sajandeid. Ja ilma et meid ajendaks mingi eriolukord, peaksime tarkuses ja mõistlikkuses oma elu plaanima.

See tähendab, et kõige muu tähtsa kõrval ei tohi unustada koolide ja lasteaedade ehitamist - kuigi need pole just kasumlikud ja väikeste inimeste energiapuhangute tõttu vajavad vaat et igal suvel remonti.

Ma saan aru, et teen nalja - aga ehitamistahe tundub eestlastel olevat suur. Kogu seda tänu elamuehituse vähenemisele vabanevat energiat tuleks nüüd õigesti suunata. Kui inimesi on liiga palju hunnikus koos, mõjub see enamikule halvasti. Kui lapsi ja noori ümbritsev keskkond on kole ja hoolitsemata, näib see soodustavat vägivaldsust ja minnalaskmise meeleolu.

Meil on kohalikud omavalitsused, et oma asju kohapeal hästi valitseda. Ja meil on kohalikke ettevõtjaid, et kohapeal midagi head ette võtta. Mõni ütleb selle peale, et inimesi pole ja lapsi ei tule. Ma arvan, et see ei ole kogu tõde.

Esiteks - paljudele on sünnikoht kindlasti kallis. Sellega on seotud ilusad mälestused, nii mõnigi külavahetee, vana maja või puu räägib terveid lugusid. Tahaks sinna jääda, panna ise alus mitmele põlvkonnale. Samuti on kindlasti väga palju inimesi, kes tõesti linnast ära kipuvad, aga ei saa, sest seal pole kusagil lapsi koolitada.

Olete kindlasti nõus, et viimaste aastatega on Eesti õppinud ehitama.

Teatakse, kuidas teha seda kiiresti, hästi ja ka ilma raiskamata. Õpitud on teistelt ja ka omaenda vigadest. Samuti usun ma, et keegi meist ei ole südames õnnelik, kui kimbutama hakkavad mõtted väljasuremisest, hääbumisest, olukorrast, kus me enam ise omal maal hakkama ei saa ja keegi teine tühja koha täidab.

Vaevalt on meile see väike mereäärne maalapp antud, et uhkeks minna, isekas olla ja rumalalt, lühinägelikult elada. Seepärast lubage mulle see väike manitsus ja parasjagu emotsionaalne sõnavõtt lastest, maaelust ja koolidest.

Faktid ja karm reaalsus räägivad teist keelt? Võib-olla. Aga ajalugu näitab, et kõik siin ilmas ei allu loogikale. Lootus on tähtis. Unistamine ka. Ja siis need esimesed rasked sammud selles suunas.

 

Allikas: Postimees

Märksõnad

Mari-Ann Kelam

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing