Liitu uudiskirjaga

Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Sõda ei ole mitte kunagi ilus

24.10.2008 | Lauri Vahtre | Riik, Riigikaitse, Kultuur, Haridus, Elu

Lauri Vahtre kord nädalas ilmuv kirjutistesari on mõeldud teleseriaali «Tuulepealne maa» vaatajaile. Artiklid kommenteerivad eelmisel õhtul ekraanile jõudnud osa. Tegelaskujudest on ajaloolised vaid Konstantin Päts ja Johan Laidoner, kellega seotud stseenides on püüeldud võimalikult suure tõepära poole. Teised tegelased on kirjanduslikud.

Kevadeks 1919 oli Eesti sõjavägi kujunenud kogu piirkonna olulisimaks sõjaliseks jõuks, kellega pidid arvestama nii punased, Vene valged kui baltisaksa Landeswehr.

Soomusrongil teenivad ja pidevalt lahinguid löövad koolipoisid vaevalt selle üle palju pead vaevasid, sest lihtsõduri elu koosneb igapäevastest muredest, nagu jalanõud, tubakas ja toit. Ka Toomas ja Indrek jahivad koos kaaslastega vaenlase varusid, olgu nendeks siis mürsud või sigarid, pannes ennast mõnikord ka ohtu.

Eesti rahvaväe relvadest ja rõivastusest pärines märkimisväärne osa vaenlaselt. Kuulsaks sai kapten Irve irooniline repliik pärast üht õnnestunud operatsiooni: «Pole hea nii väheste meestega venelaste peale minna, pärast ei jõua saaki ära vedada.» Kuid enese varustamine vaenlase kulul on omane kõigile sõdadele.

Episood moositünnidega on enam-vähem täpselt võetud Ilmar Raamoti suurepärastest ja haaravatest mälestustest, milles kirjeldatakse just õppursõdurite käekäiku soomusronglastena.

Kuid seda, kui tähtis oli sõdurile soe supp või isegi kuum tee, ja kuidas viha katkilastud välikatla pärast mehed rünnakule viis, võib lugeda mis tahes autentsetest mälestustest, kaasa arvatud ühest stsenaristide käsutuse olnud, trükis avaldamata sõduripäevikust.

Nagu tegelased korduvalt märgivad, võib sõda olla kõike muud, puhuti koguni koomiline, kuid mitte ilus. Lipnik Reimanni enesetapulugu tugineb tõsiloole. Loobuda elust sandina vaeses ühiskonnas, kus sõjasant polnud mingi haruldus (palju oli neid tulnud juba maailmasõjast) - see oli kaine, kalkuleeritud otsus, mitte meeleheitehoo vili.

Siinses loos satuvad poisid oma ulja eraluurekäigu tulemusel Landeswehri sõja kõige tulisemasse rindelõiku. Konkreetsel kujul on nende ettevõtmine autorite looming, kuid seesugust improviseerimist oli Vabadussõja ajalugu täis. Eesti, nagu ka Soome sõduri suhe käsku ja ülemusse oli hoopis teistsugune - heasoovlikult öeldes loovam - kui Vene või Saksa sõduri oma. Üks pole teisest halvem, igal rahval on tark sõdida oma loomuse kohaselt.

Episood, kuidas kõige kriitilisemal silmapilgul jõuab vaenlase läbimurdekohta Eesti soomusrong kuperjanovlastega, on kummatigi tõepoolest toimunud. See juhtus 21. juunil 1919 Põhja-Lätis Lode jaama juures, tuues kaasa otsustava pöörde Landeswehri sõjas, ja seda võib pidada ka kogu eestlaste ajaloo üheks ülevamaks hetkeks.

Kättemaks vihatud «paruneile» oli eriti magus, võrreldamatult magusam kui võit Vene punaste üle, sest venelastega oli alles äsja, maailmasõjas, sõditud õlg õla kõrval.

Lugu sellest, kuidas Osvald Kallaste veel vanas eas sõjaväkke astub, on kirjanduslik, ent tõepärane. 1919. aasta suve hakul võis kainelt kalkuleeriv inimene mõista, et edasi tuleb elada Eesti Vabariigis ja see kulgeb palju sujuvamalt, kui võib end esitleda sõjasangarina.

Mis puutub Osvald Kallastesse, siis temavanune mees võis kindel olla, et teda ei saadeta lahingusse. Teiseks meenutagu mõisaomanik Osvaldi põgus sõjaväekogemus ka neid mõisnikke, kes tõesti sõdisid Eesti poolel ja kellest paljud ka langesid.

Tegemist oli baltisakslastest koosneva Balti rügemendiga, mille nimekirjas leidus kuulsaid baltisaksa nimesid. Ilmselt ei sõdinud nad niivõrd Eesti Vabariigi eest, kuivõrd punase hirmuvalitsuse vastu, kuid nende panus võitu on sellegipoolest reaalne.

Konstantin Pätsi näeme mõtliku ja kibestununa. Selle põhjuseks on tõik, et juba 1917. aastal Eesti (oma)valitsust üles ehitama asunud mees kaotas 1919. aasta kevadel peaministrikoha, mida ta oli juba enda omaks pidama harjunud.

Paraku kinnitas Eesti Asutav Kogu 9. mail ametisse tööerakondlase ja võimeka riigimehe Otto Strandmanni valitsuse. See ei olnud intriig, vaid tulenes reaalsest jõudude vahekorrast Asutavas Kogus.

Peaministrikohast ilma jäänud Päts satub siinses loos sõber Kallaste soovitusel pangandusse. Tegelikult vajas ta selleks vaevalt kellegi soovitust või nõu. Päts tegutses mitmel alal ja pangandus oli üks neist. 1919 oli ta üks Harju Panga asutajaist ja oli mõnd aega ka selle esimees.

Harju Panga nõukogu liige oli ka kindral Laidoner, kes koos sellesama Jaaksoniga, kes siin loos Artur Kallastes halbu eelaimusi tekitab, ehitas Tallinna Õllepruuli tänavale ruumika kahekorruselise maja, mida tuntakse Laidoneri villana.

 

Allikas: Postimees

Märksõnad

Vahtre, Tuuleapealne maa

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing