24.10.2008 | Ants Juske | Kultuur
Kunstirahvas aeti vihale, Eesti kunstnike liidu juhatus tegi pöördumise: põhjuseks kultuuriminister Laine Jänese 17. oktoobril Sirbis ilmunud artikkel „Ellujäämise eelarve".
Saadakse aru, et kultuurivaldkonnas tuleb samuti kokku hoida, kuid Jänese artiklit illustreeriv tabel näitab, et kõige väiksemad postid on kunsti ja välissuhtluse osas. Arusaamatu on meediapost, mis kõrgub kaks korda üle teiste. Ma pole küll kuulnud, et mõni ajaleht või ajakiri oleks riigilt toetust saanud, ilmselt läheb see raha rahvusringhäälingule, kuid on seal tase siis oluliselt tõusnud? Ikka sisseostetud formaadid, seriaalid ja kordussaated. Kunstnike pöördumises tuuakse näiteks teater Vanemuine, kellele antakse raha koguni juurde. No selge, Tartust Laine Jänese karjäär ju algaski.
Kunstnikud on oma pöördumises väga kurjad, kui nad hoiatavad Jänest selle eest, et ta võib kultuurilukku minna „eesti kunsti surmakutsarina".
Riik pöörab selja
Arusaadavalt peab riik hoolitsema eelkõige talle kuuluvate asutuste eest, (kunstimuuseumid, kunstihoone), mitte eragaleriide eest. Kuid kunstnik tahab oma töid ruumipuudusel ja tiheda näitusteprogrammi tõttu näidata ka galeriides.
Siin tuleb muidugi vahet teha puhtalt müügile orienteeritud kommertsgaleriide ja non-profit galeriide vahel. Neid võiks ju ikka meeles pidada. Kunstnikel pole raha maksta järsult tõusnud galeriirente. Pöördumises öeldakse: „Kas selline riigipoolne seljapööramine kujutavale ja rakenduskunstile ei tundu kummaline? Mis tahes teise kunsti-ala, näiteks teatri- ja kontserdi-tegevuse vallas, ei oleks taoline kohtlemine - kus lavastaja-interpreet peab rentima ruumi, tagama produktsiooni ja lõpptulemust publikule tasuta tutvustama - lihtsalt võimalik!"
Kultuurkapital ei maksa põhimõtteliselt galeriide rente, vaid ainult kunstnike töövahendeid ja annab ka stipendiume. Samuti ei taha nad anda kirjastustele väljaandmiskulusid.
Paraku on kunst kogu meie kultuuris alaväärtustatud. Seda juba alates ülemöödunud sajandist, kui eriti ei teatudki, mis on maalikunst ja graafika. Seevastu õilmitsesid koorilaul, teater ja kirjandus.
Ellujäämiseks on kunstnikel vähe võimalusi, samuti galeriidel. Kui kunstnikel pole galeriirendi maksmiseks raha, kui galeriidest midagi ei osteta, siis kuivab kokku ka galeriidekett. Vaevalt hakkab riik neid galeriisid oma rahakotist toetama, eelkõige tuleb päästa pangad.
Ahelreaktsioon võib jõuda ka kunstikõrgkoolideni. Pöördumises ongi öeldud: „Kas me soovime noorema kunstnikkonna jätkuvat radikaliseerumist ja Eestist lahkumist? Kellele on selles kontekstis üldse vaja Eesti kõrgkoolides tehtavat tublit tööd?"
Tõesti, mina küll oma lastel ja lastelastel ei soovitaks minna kunsti õppima.
Allikas: Eesti Päevaleht
IRL Twitteris
Erakond: Iva: Eesti erakonnad ei paku võrdseid võimalusi: Riigikogu liige Kaia Iva (IRL) ütles täna riigikogus peetud kon... http://t.co/8zuuRSq6