Intervjuu: Ene Ergma tahab asjade sisust rääkida

16.05.2008 | Illar Mõttus | Välis, Riik, Majandus, Keskkond, Euroopa

Rahvast on nörritanud küll riigikogulaste sissetulekud, küll mõne saadiku skandaalsed väljendused jne. Nii kujundabki meie parlamendi mainet kollane press. Aga millised tõsised ülesanded seisavad ühe Euroopa Liidu väikeriigi seadusandliku kogu ees täna?

Riigikogu esimees Ene Ergma, kas Riigikogul on täna võrreldes ajaga enne Euroopa Liitu astumist vähem tööd? Kas Riigikogu on valitsuse kummitempel?
Jah, ma olen seda kummitempli väljendit kuulnud. Ma vaatasin valitsusest Riigikokku tulevaid seaduseelnõusid ja tõdesin, et enamus neist on paljuski ümber tehtud, mitmed on lausa ümber kirjutatud. Riigikogu pole võtnud ülbet hoiakut, et näete, see pole valitsuse eelnõu, me kirjutasime selle ümber. Ja ettekujutus, et keegi on tempel või keegi on tegija, on absurdne - me teeme ühist tööd.
Kui alustati Eesti riigi üleehitamist 1990-ndatel, siis oli normaalse demokraatliku riigi jaoks vaja täiesti uut õigussüsteemi. Muidugi, osaliselt kasutati ka NSVL-i aegseid seadusi. Võtame või töölepingu seaduse, mis oli suuresti sellest ajast pärit. Sellega oli väga suur töö komisjonides. Aga sellest seaduseelnõust tehti juba enne populismi supernäide. Vastandati kahte poolt, meie tööks oli otsida hoopis optimaalset lahendust, mis annaks Eesti majandusele maksimaalse hingamise! Töölepingu seaduse muutmise sisust ei tahtnud nagu keegi sõna võtta, miks seda muuta oli vaja. Kui ikka väike-ettevõtja ütleb mulle, et tal pole enam tahtmist jätkata, sest seesama seaduski piirab tema ettevõtte muutumist, samas kui maailma majandus muutub järjest kiiremini, siis ju peab midagi ette võtma. See väike-ettevõtja läheb lõpuks hoopis riigi leivale ametnikuks, kas me seda tahame? Kui need ettevõtjad lahkuvad, kust me siis uusi leiame? Õige raskuskeskme leidmine töölepingu seaduses on suur ülesanne, siin on vaja riiklikku mõtlemist, mitte populismi! Mart Laar ütles ilusasti: kui töölepingu seadusega pole mõlemad pooled rahul, siis on tegu õige seadusega!
Kui me hakkasime lähenema Euroopa Liidule, siis tekkis vajadus harmoniseerida oma seadusandlus Euroopa Liidu seadusandlusega. Kui me poleks seda tööd tollal teinud, siis poleks näiteks täna võimalus meil kasutada EL-i struktuurfondide toetusi. See oli X Riigikogu (2003-2007) koosseisu jaoks väga-väga suur töö, just see koosseis viis meid ühinemiseni Euroopa Liiduga. Nüüdseks on see maksimaalne töökoormus vähenenud, kuid Riigikogul on ju pärast EL-iga liitumist palju teisi ülesandeid, millega peab tegelema. Muidugi järelvalve täitevvõimu üle.
Teiseks, Riigikogus peab üles tõusma põhjalikke ja samas ka pikalt läbi mitmete istungite kestvaid arutelusid Eesti riigi tuleviku üle. Üheks väga tõsiseks küsimuseks ongi praegu energeetika.

See on küsimus: kas tuuleveskid või aatomielektrijaamad?
Ma käisin alles Estonia kaevanduses, kus me rääkisime palju põlevkivi energeetikast, põlevkivikaevandamise tulevikust. Need probleemid pole nii triviaalsed, et neid saaks käigupealt lahendada. Siin kehtib põhimõte - üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Põlevkivi kaevandmine on seotud näiteks keskkonnaga ohtlikkusega. Aga anname aru, et tegelikult on ju palju tehtud taolise kaevandamise keskkonnasäästlikumaks muutmiseks. Meil on vaja mõista, et põlevkivi energeetika on meie energeetika kõige suurem tükk, me ei saa päeva pealt teha pöördeid.
Mina ei armasta populistlikku alternatiivenergeetika üle vaidlemist. Need eelpoolviidatud tuulikud jm pole tõsiseltvõetavad. Samas peame me eneselt küsima: kas me tahame olla nö narkomaanid ja istuda Vene gaasitoru otsas? Meil on ju selge näide Saksamaaga - nad loobusid energeetikas oma tuumaprogrammidest, tuumajaamadest ning nüüd on nad siis "väga näljased"! Selle nimel on nad paljuga nõus...
Me peame täna võtma julguse teha väga tõsiseid otsuseid, mille mõju hakkab Eestis tundma andma võib-olla alles kahe- kolmekümne aasta pärast!

Kuidas aga teie ise tuumajaamadesse suhtute?
Mina olen tegelenud tuumaenergeetikaga, mis toimib tähtede sees. Jumal või loodus on seal pannud toimima nii perfektse tuumajaama, et me võib-olla tahaks Maa peal ka midagi taolist käima panna, aga see on tehniliselt kolossaalne probleem. Kui me millekski taoliseks võimelised oleks, laheneks meie energeetikaprobleemid kauaks ajaks. Aga teadus areneb, näiteks vesinikkütuse peale on praegu suur rõhk. Kui ikka superriigid (USA) hakkavad tunnetama, et neil on tõsine häda naftaga käes, siis kindla peale suunatakse väga suuri ressursse - nii inim- kui ka finantsressursse - lahendamaks taolisi energeetika tuleviku küsimused.
Ma olen näinud superriikide edukust ja võimet - kahjuks see on olnud seotud sõjaga, aga ka energeetika on militaarse aspektiga -, nad suudavad kiiresti lahendusi leida.
Mis meisse puutub, siis Eestis pole pääsu tuumajaamadest. Teatud osa inimesi, kes sellele vastu, on lihtsalt ära hirmutatud Tshernoboli katastroofi ajast. Ma olen mitmes kohas inimestele esinedes rääkinud, et kui Tshernoboli töötajad poleks võtnud tuumajaama kui lihtsat Tuula samovari, siis poleks seda katastroofi ka olnud. Ja tuumajaamade areng pole ju pidama jäänud, vaadake Soomet, ega nemad ei ehitaks endale tuumajaamasid, kui see poleks turvaline!
Aga meil on siin samas kõrval on ju Venemaa Sosnovõi Bori tuumajaam. Naiivne ettekujutus, et kui meie hoiame oma riigi tuumajaamadest puhtana, siis me oleme õnnelikud ja kaitstud. Kui Sosnvõi Boris midagi juhtub ja tuul on meie poole... Meil Tshernoboli õnnetuse ajal ju vedas, tuul viis saaste Rootsi peale, aga Rootsi võttis kohe asja üles ja nii saime meiegi teada, et seal on mingi õnnetus juhtunud! Oleks see tuul toonud saaste vaid siia, jäänud oma riigi piiridesse, siis meil poleks õrna aimu kah olnud, mis seal toimus!

Kindlasti on energeetika arutelud riiklikult tähtsad, aga meie arvamusliidrid muretsevad külade riikliku väljasuretamise üle. Kui palju parlamendis Eestimaa tühjaks jäämisest juttu on?
Kui ma siin Lääne-Virumaal äsja ringi sõitsin ja nägin, millised võimsad ja kallid masinad on põldudel, siis... No ma ei tea, nende masinatega ju toimetavad kohalikud inimesed. Kuidas siis külaelu saab välja surra? Külaelu hakkab muutuma, õigemini on muutunud, aga me mõtleme ikka, et külaelu on ainult põllumajandus. Kindlasti on vaja maale väike-ettevõtlust. Ma tooks näiteks Prantsusmaa, seal on see kulus "Veini tee", kuhu kuulub umbes 600 majapidamist. Näiteks üks majapidamine annab aastas 50 000 pudelit veini, see aga pole muidugi äri äraelamiseks. Nad tegelesid kõrvaltöödega. Aga traditsiooniline maaelu, veini tegemine oli nende jaoks elustiil, mis tõi natuke lisa sissetulekut.
Ma ei ole professionaal maaelus, kuid üksinda ei saa maal enam ellu jääda, ühistegevus on väljapääs. Või siis tekkivadki nö mõisad.
Ikkagi ma ei saa aru, mis see külaelu väljasuretamine on? Võib-olla mõningates kohtades on nii, kuid mina näen hoopis arengut. Mulle räägiti, et kui kevadel käis siin põllumajandusminister ja kutsus põllumehi kokku rääkima oma probleemidest, siis keegi ei kurtnud, et oleks suured mured. Oli olnud hea viljasaak, üldse hea aasta, eurotoetused ka tulevad. Kõik on lihtsalt muutumises.

Intervjuu: Ene Ergma tahab asjade sisust rääkida

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing