Kundera kaitseks

16.10.2008 | Peeter Olesk | Sisejulgeolek, Euroopa

Eesti keeldegi tõlgitud tšehhi kirjanik Milan Kundera on sündinud 1. aprillil 1929 Brnos Määrimaal ja elab alates 1975. aastast Prantsusmaal, mille alamaks ta on hiljem saanud. Spioon on salaluuraja, kes tegutseb vastaspoole kasuks (näiteks siseaudiitor pole kunagi spioon). Ülesandmine tähendab näitamist näpuga, et "too seal" tegutseb meie vastu.

1950. aasta seisuga märkis "Lääs" kapitalistlikku maailma raudsest eesriidest Atlandi ookeani poole ja selle tahagi. Anda keegi üles raudsest eesriidest siinpool võis tähendada kommunistlike võimudega koostööd, aga võib tähendada ka sadismiga saadud "ülestunnistusi". Meie keskel elab klassik, kes aastal 1991 ütles mulle väga selgesti: kui sa leiad KGB paberitest mõne minu allkirja, siis tea, et see on välja pressitud. Miks ei võinud aastal 1950 käia need asjad Tšehhis samamoodi?

Räpane intriig

Lugejale, kel jätkub omigi muresid, arusaamiseks: Milan Kunderat, tõenäoliselt üht Nobeli nominenti, on hakatud süüdistama selles, nagu teinuks ta koostööd kommunistlike võimudega ehk oli kollaboratsionist. Sedaviisi võib süüdistada paljusid - eriti kui mõiste "koostöö" jäetakse ebamääraseks - , aga kui süüdistus leiaks kinnitust, jääks Nobeli auhind ära. Süüdistuse aluseks on politseipaber, mille järgi on Milan Kundera 1950. aastal võimudele öelnud, et tema sõbra kallima teine külgelööja, Miroslav Dvorˇacˇek, on läänepoolne agent. Väidetav (Kundera ei võinud seda ise kindlaks teha, vaid keegi pidi talle nii ütlema) agent võeti kinni, kaevandas oma karistusest 14 aastat uraani ja elab praegu Rootsis. Sellest, et ta kinni võeti, tehakse järeldus, et ta vangistati Milan Kundera ülestunnistuse alusel ehk Kundera oli vähemasti kits.

Siinkirjutaja vaatekohalt on see kõik räpane intriig, milles faktile - märge ülekuulamisprotokollis - on antud funktsioon minna laimamisel noaterale. Meile, kes me päris kindlasti ei saanud aastal 1950 olla Milan Kundera sõbra ja tema kallimaga koos voodis ega tunne luuramise üksikasju idabloki Tšehhimaal, seatakse ette ühemõtteline tuletis paberist, mille sisu on mitmeti tõlgendatav. Kui kahtlustuste alus on põhjendatud, saadetakse asi eeluurimise järel lõpuks kohtusse. Kui ta seda pole, hakkab ta tilkuma meediasse.

Milan Kundera suhtes püstitatud kahtlustuse korral peaks ta minema kohtueelse uurimise alla ligemale 60 aastat tagasi aset leidnud magatamise pärast, millest pole selge, kumb oli peal ja kes oli armukade. Fotod ehk autoknipsid puuduvad, videoid ei saagi olla.

Vaikimine pole patt

Halb vihje on kahjuks antud ja interneti-bibliograafil tuleb see paratamatult registreerida. Minu järeldus ei ole alles tänane: inimese iga tegu teise omasuguse kasuks on hea ja iga tegu teise kahjuks on väär. Vaikimine ei ole patt, šantaaž on. Vaikimine võib tulla kasuks, väljapressiv õõneldamine mitte kunagi. Ses suhtes on muidugi õpetlik jälgida, kes näiteks eestlastest on kaevanud. Mitte vähem, vaid just vastupidi, võrreldamatult kasvatavam on aga panna tähele, kes eestlastest vaikib, miks ja kelle/mille suhtes. Suur vaikija oli näiteks Paul Keres, kelle partiianalüüsid olid märksa kõnekamad kui ta ise.

Et olla ühemõtteline: Milan Kundera süüdistamine koostöös punastega on väljakäidud materjali alusel vale ja sellisena patt. Pattu ei ole, kui käiakse välja nood, kes punase võimu intolerantsuse kehtestasid, ja nende sabarakud. Need viimased ongi kõige jäledamad, sest nemad jäävad silmakirjatsema igavesti. Just nemad on kurja juur. Patune on ka see, kes dokumente uurida ei oska, vaid on juba ette süüdistaja.

Kundera kaitseks

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing