Tänapäeva reaalsus: uus hullem ilm

11.10.2008 | Andres Herkel | Välis, Euroopa

Eelmise sajandi üheksakümnendatel kirjutas Francis Fukuyama bravuurikalt "Ajaloo lõpust", aga kolmekümnendate kriisiaastaist pärineb Aldous Huxley tulevikuutoopia "Uus ilus ilm", mille pealkirja siinkohal parafraseerin.

Pole meil nüüd ajaloo lõppu, pole ka uut ja ilusat maailma. Pigem vastupidi, oleme sisenemas halba ja raskesse aega. Vaevalt pessimismitunnetus küll poliitikule poolehoidu toob, kuid meri-põlvini-optimism pole enam ammu veenev. Meil on kindlasti eeldusi tulla välja Eestit tabanud majanduskriisist, kuid see võtab aega, tekitab ühiskonnas pingeid ning nõuab seni valitseva poliitilise käekirja muutmist.

Uus igapäevane stalinism

Veel valusamaks ja potentsiaalselt ka ohtlikumaks tuleb pidada kasvavaid probleeme välispoliitikas. Ühendriikide majanduskriis ning sellest tulenev nõrga välisagendaga presidentuur Valges Majas võivad lähiajal meid ja meie regiooni saatust tugevalt mõjutada. Loomulikult on mündi teine pool Venemaa areng. President Ilves ja suursaadik Luik signaliseerivad selle kuu Diplomaatias üsna õigesti teise külma sõja ja uue välispoliitilise paradigma tulekut alates Vene-Gruusia sõja algusest kaks kuud tagasi.

Äsja rabas mind sõnum, et Groznõi peatänav nimetati Putini prospektiks, samas tähistati 420 aasta möödumist Tšetšeenia ja Venemaa heanaaberlike suhete algusest. Seda sõnumit ainiti lugedes tekib õõvastus. Mida peaksid mõtlema 150 000 Tšetšeenia sõdade tsiviilelanikust ohvrit, nende sugulased? Putin oli tolle tapamasina juht, teise Tšetšeenia sõja algataja, kes julmade operatsioonidega sillutas teed presidenditoolile. Nüüd, üheksa aastat hiljem kõlab tema auks prospekti nimetamine nagu tavaline uudis - meie igapäevane uus stalinism.

Mis saab Gruusiast? Saksamaa liidukantsler Merkel teatas kohtumisel president Medvedeviga, et ei toeta NATO laienemist. Põhjuseks tõi Merkel selle, et Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee (ENPA) mõistis mõlemad osapooled sõjas võrdselt süüdi. Niisiis, kuna Venemaad karistada ei õnnestu, siis karistame seda, keda karistada suudame - Gruusiat! See on tugevama õiguse rakendamine hinnangus tugevama osapoole kasuks.

Olen toda õnnetut ENPA resolutsiooni terve möödunud nädala lugenud ja lahanud, sellele muudatusettepanekuid teinud ja lõpuks otsustavad hääletused kaotanud. Põhimõte, et Venemaa vastutus on rahvusvahelise õiguse rikkumise pärast mõõtmatult suurem, ei tule piisava selgusega esile. "Võrdselt süüdi" - järelikult ei mingit NATOt. Ausam oleks küll öelda, et Gruusia suurim süü on vist asuda Venemaa naabruses.

Ei saa eitada, et Gruusia võis teha suuri vigu. Samas ei ole ja ilmselt ei tule piisavalt selget ekspertiisi selle kohta, kas 7. augusti rünnakut saab vaadelda enesekaitsena. Kui aga nüüd pannakse Venemaale ja Gruusiale ülesanded konflikti reguleerimiseks, siis on loogiline eeldada, et Gruusia need tingimused täidab, aga Venemaa mitte.

Tunnustuse tagasivõtmine Abhaasia ja Lõuna-Osseetia de facto režiimidelt on välistatud ning ilmselt ei kavatseta luua mingeid tingimusi grusiinidest sõjapõgenike naasmiseks Lõuna-Osseetiasse. Kahtlen ka vaba ligipääsu loomises rahvusvahelistele vaatlejatele ja kohtu esindajatele.

Kapitulatsioon Venemaa ees

Kui lähenemine on silmakirjalik vastutuse küsimuses, siis võib seesama juhtuda järeldustega. Seepärast tuleb pingsalt silmas pidada, mis konfliktipiirkonnas juhtuma hakkab ja milline alatoon ühele või teisele sündmusele antakse.

Näited on juba käepärast. Hiljutine plahvatus Tshinvalis sai kiire tõlgenduse - seda tegid Sarkozy-Medvedevi rahuprotsessi vastased, tumedad jõud. Pole kahtlust, et niisuguseid asju sünnib lähitulevikus veel ning Venemaa näeb suurt vaeva propagandaetendustega, mille eesmärk on tõestada, et neil lihtsalt ei lasta rahuplaani järgida ega endale võetud kohustusi täita. Võib korduda seesama käekiri, nagu teise Tšetšeenia sõja aegu, kui FSB hakatuseks Venemaal kortermaju õhkis, et sõjale paremat tausta luua.

Euroopa juba kapituleerub Venemaa ees ja Ameerika positsioonid nõrgenevad, ehkki koos tegutsedes suudaksid nad Vene uusimperialismile veel piiri panna. Pragmaatiliste riikide naftajanu varjutab koostöö väärtuspoliitika nimel. Tõenäoliselt kapituleerub Euroopa mitu korda järjest, et vältida uue külma sõja algust. Alles hiljem jõutakse arusaamisele, et lääs kaotas oma positsioonid siis, kui püüti külma sõda vältida, ehkki Venemaa seda juba halastamatult pidas. Siis on palju halba juba sündinud ning järgmised Tšetšeeniad-Gruusiad maha jäetud.

Tänapäeva reaalsus: uus hullem ilm

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing