Intervjuu: Regionaalminister: "Omavalitsustele on oluline, milliseid signaale riik neile annab"

10.10.2008 | Külli Kriis | Riik, Regionaal

Regionaalminister Siim-Valmar Kiisler väidab, et valdade sundliitmise arutelu valitsuskoalitsioonis ärgitas omavalitsusi üksteisele ühinemisettepanekuid tegema ja liitumise üle aru pidama: "Omavalitsused vaatavad riigi poole ja on oluline, millise signaali riik neile annab."

Kas te kaks nädalat tagasi omavalitsuste sundliitmise ettepanekuga välja tulles tõepoolest uskusite sellele toetust leidvat?Lootsin küll. Aeg selleks ettepanekuks oli soodne: meie majanduses, riigieelarves on toimunud väga suured muutused, kogu situatsioon on hoopis teine kui aasta tagasi. Ühest küljest on selge, et riik peab otsustavamalt tegutsema. Teisest küljest on keerulistel aegadel lihtsam ühiskonnalt muudatustele toetust leida. Omavahelistes vestlustes on paljud poliitikud sundliitmise mõttega päri olnud - aga erakonna tasemel ei julgeta seda välja öelda. Vastustes ajas mitu erakonda "ujuvat" taktikat, rääkides hoopis teistest teemadest. Selles mõttes on mulle Rahvaliidu selge vastuolek isegi sümpaatne.

Miks selle liitmisega äkki nii kiire hakkas?

Kohalike omavalitsuste valimisteni oli jäänud veidi üle aasta ja oli vaja selgust, kas nende valimiste kontseptsioon on suuremaid muudatusi oodata. Kui kõik läheb hästi, ollakse kõik instinktiivselt selle poolt, et midagi ei muutuks. Paljud meie väiksed kohalikud omavalitsused said teenuste pakkumisega hakkama seetõttu, et majandus liikus kiiresti tõusujoones. See jättis mulje, et kõik läheb aina paremaks. Aga kui vaatame, kuidas rahvaarv aina väheneb, eriti väikestes omavalitsustes, kuidas väheneb eriti noorte osakaal... Paljude probleemidega, millega omavalitsused praegu tegelevad - näiteks prügimajanduse või ühistranspordi korraldamine -, pole otstarbekas tegeleda nii väikesel territooriumil, kus elab vaid tuhatkond inimest. Eesmärk peab olema selliseid teenuseid võimalikult loogiliselt pakkuda. Sellepärast esitasingi koalitsioonipartneritele küsimuse, kas nad on nõus mitte ootama vabatahtlikku ühinemist, vaid astuma selleks samme riigi poolt.

Kas 20 omavalitsust praeguse 227 asemel teile endale liiga radikaalne ei tundu?

Esitasin ju kolm alternatiivi: 15+5 ehk viis suurt linna ja 15 valda praeguste maakondade piirides; 15+5+osavallad (praegused omavalitsused, kus võiksid alles jääda ka valimisringkonnad) ning kolmandaks jätkata seda, mida aastatel 2000-2001 tegi Tarmo Loodus ehk siis ühendamine kihelkondlikul põhimõttel.

See 15+5+osavallad tundub mulle ratsionaalne ja teostatav. Kui läheme kihelkondliku süsteemi peale, on see võib-olla lihtsamini vastuvõetav. Aga mina näen siin seda probleemi, et kui paneme kaks naabervalda kokku, tekib alati identiteedi küsimus; inimestele on raske seletada, miks nende vald peaks kandma naabervalla nime. Maakondlik identiteet on tugevam, maakonnakeskust tunnistavad peaaegu kõik tõmbekeskusena.

Praegu on aga tulemus see, et soodustame vabatahtlikku ühinemist ja aitame sellele igati kaasa. Tahame tõsiselt arutama hakata ka seda, kuidas saab riik sekkuda, kui omavalitsus süsteemselt ei täida talle pandud nõudeid.

Kas sellest tuleb aru saada nii, et haldusreformi suhtes olete praegu täpselt samas seisus nagu oma ministriaja alguses?

(Pikk paus) Võib nii öelda küll, jah. Kui ma tööle tulin ja minult küsiti, kuidas nende muudatustega on, siis ütlesin, et praegu koalitsioonis sellist mandaati ei ole. Aga ma juhin tähelepanu, et aasta alguses vaadati paljusid protsesse riigis hoopis teistmoodi. Lootsin, et vahepeal on hakatud asju kainemalt ümber hindama. Aga ju ei ole olukord veel piisavalt muutunud. Riigil ja omavalitsustel võib tulla väga raskeid aegu, kus tuleb väga valusaid otsuseid hakata langetama.

Teie eelkäijale Vallo Reimaale heideti ette, et ta oma ligemale aastase ministriks oleku ajal mitte midagi ei teinud. Olete nüüdseks peaaegu sama kaua ametis olnud - mida teie teinud olete?

Ministri tööd ei saa hinnata ainult selle järgi, kas omavalitsusi liidetakse või ei. Oleme käivitanud mitmed regionaalpoliitilised toetusprogrammid. Olen väga aktiivselt tegelenud omavalitsustele suunatud e-teenuste käivitamisega. Peame oluliseks, et suudaksime tuua omavalitsused, eriti väiksed omavalitsused koostööle. Oleme võtnud tööle maakondlikud infotehnoloogia arendustöötajad. Valmimas on lastehoiu infosüsteem, mis tegeleb lasteaiajärjekordadega.

Kas Reimaa ideed, sealhulgas omavalitsusliitude tugevdamine, on nüüd päriselt kalevi alla pandud? Reimaal oli erisuguseid ideid ning väide, et kõik oli hästi kokku lepitud, ei vasta tõele. Oli ka idee, et maakondlikud omavalitsusliidud muutuksid avalik-õiguslikeks institutsioonideks. Sellele ideele ma praegu koalitsioonis toetust ei näe. Olen astunud samme, et omavalitsusliidud tugevneksid, näiteks olen valitsuses seisnud selle eest, et nad peaksid olema tulumaksusoodustusega mittetulundusühenduste nimekirjas. Nende avalik-õiguslikeks muutmist, niiviisi et nende otsused oleksid kohustuslikud kõikidele omavalitsustele - ka neile, kes liitu ei kuulu -, ma ei poolda.

Haldusreform on siis nüüd mõneks ajaks jälle päevakorrast maas?

Mis oli huvitav: kui me ühendamise idee välja käisime, siis paljud omavalitsused otsekohe elavnesid, mitmed hakkasid üksteisele ühinemisettepanekuid tegema, asja arutama. Nad siiski vaatavad riigi poole - neile on oluline, millise signaali riik neile annab. Selge, et võidavad need, kes otsustavad ise ühinemise kasuks. Nende positsioon, kes viimasteks jäävad, jääb paratamatult nõrgemaks.

Olen kuulnud päris paljusid omavalitsusjuhte ütlemas, et olnuks hea, kui see ühendamine Tarmo Looduse ministriks oleku ajal oleks ära tehtud. Üldiselt on suhtumine selline, et ühinemine on hea mõte, kuni see meid ei puuduta. Omavalitsuses, kus elab rohkem kui tuhat elanikku, leitakse, et alla tuhande elanikuga vald pole otstarbekas. Need, kus on elanikke üle kümne tuhande, leiavad, et ühineda võiksid need, kus elanikke vähem. Ühesõnaga: ühinemine on vajalik, aga tehku seda teised, meil, saate aru, on eriolukord.

Kas on üldse mõtet rääkida regionaalpoliitikast, kui tegelikkuses koondub kõik ikkagi suurtesse keskustesse?

Loota, et Eestisse jääb 227 tugevat keskust, on naiivne. Minu jaoks on küsimus selles, kas Eestisse jääb üks-kaks keskust või suudame neid luua kakskümmend; kas inimene läheb Misso vallast Võrru või läheb ta otse Tallinna. Kas me suudame tekitada kohapealset tugevat vastukaalu, tugevad keskused, tugevad omavalitsused, kes mõjutavad midagi. Kui väikesed vallad jäävad omavahel konkureerima, siis tervikuna vastukaalu ei teki. Kui me lihtsalt pealt vaatame, siis nii lähebki ja siis on küsimus ainult selles, kas tugevaks tõmbekeskuseks jääb ka Tartu või jääb selleks ainult Tallinn.

Intervjuu: Regionaalminister: "Omavalitsustele on oluline, milliseid signaale riik neile annab"

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing