Intervjuu: Eurosaadik: mafioosole mõikab ainult jõud

10.10.2008 | Tunne Kelam | Välis, Euroopa

Euroopa Parlamendi liige Tunne Kelam soovitab euroliidul tähele panna, et Venemaa pole viimase kümne aasta jooksul suutnud oma gaasitoodangut märkimisväärselt suurendada.

Euroopa Liidu suhtumine Venemaasse on kaootiline. Ühelt poolt näeme justkui kasvavat solidaarsust, teiselt poolt kuuleme, et ohte ei osata üheselt hinnata. Tunne Kelam, miks see nii on?

Põhjus on huvide erinevuses. Vanad Euroopa riigid on seotud majanduslike huvidega ja loodavad Venemaaga head äri teha. Eriti mõjukas on fakt, et Euroopa võimsaima majandusega Saksamaa sõltub olulisel määral Venemaa gaasist.

Tegelikult ongi kogu Euroopa Liidu suhtumise teljeks Vene-Saksa erisuhe, mis tekkis juba Saksamaa taasühinemise eel. Sakslased tunnevad seniajani, et on venelastele tänu võlgu.

Samas näeb Saksamaa Venemaas strateegilist partnerit toorainete allika ja turuna. Saksamaal on märgatav pragmaatiline lähenemine, mida kehastab kõige halvemal kujul eelmine liidukantsler Gerhard Schröder. Ja tahame või mitte, aga see joon on nähtav ka Euroopa Liidu poliitikas.

Kas ühe mütsi alla koondumine on üldse võimalik?

Olukorras, kus Lissaboni lepe ei kehti, on ühtset suhtumist saavutada tõesti raske. Ametlikult ei peagi Euroopa Liidul olema ühtset välis- ja julgeolekupoliitikat.

Sama kehtib energiajulgeoleku poliitika kohta, mille kavandi töötas europarlament välja eelmise aasta sügisel. See on tõesti hea ja ütleb, et kõik energiat puudutavad tehingud kolmandate riikidega väljaspool Euroopa Liitu kuuluvad kooskõlastamisele kõigi asjahuvilistega.

Teisisõnu tulnuks selle kava kehtimise korral Vene-Saksa gaasijuhtme ehitamise plaan kooskõlastada kõigi Läänemere-äärsete riikidega ja teha otsus selle põhjal. Ühelegi asjaosalisele ei tohiks langeda ülemääraseid riske. Praegu on lugu paraku vastupidi: Venemaa ja Saksamaa saavad kasu ja teised Läänemere ümbruse maad võtavad enda kanda riskid.

Nii et formaalselt toppab palju asju Lissaboni leppe taga. Aga sisuliselt ei tohiks need selle taga seista, sest on olemas Euroopa Liit koos solidaarsuspõhimõtte ja koordineeritud tegevuse printsiipidega. Samuti on arvestatav hulk uusi liikmesriike, kellel on vahetud kogemused kommunistlikust diktatuurist.

Hea näide on reaktsioon Venemaa sissetungile Gruusiasse. See oli tugevam kui dokumentides väljendub. Šokk ulatus ka kõige veendunumate Venemaa sõpradeni. Seda püütakse nüüd pehmendada ja erandiks kvalifitseerida. Mina aga olen täiesti nõus president Toomas Hendrik Ilvesega, kes nimetas juhtunut rahvusvahelise julgeoleku paradigma muutuseks.

Elame praegu augustijärgses ajastus. Üks suurriik, ÜRO julgeolekunõukogu alaline liige, on tõendanud, et ei hooli rahvusvahelistest käitumisnormidest ja on valmis vajaduse korral oma õigust jõuga peale suruma.

See, et Venemaa käitumine oli lubamatu, ei ole Euroopa Liidus vaidlusobjekt. Küll aga on küsimus selles, kuidas reageerida: kas kiiresti ja tugevalt või lasta ajal mööduda ja vaadata, kas midagi muutub? Siin löövadki välja erinevad ajaloolised kogemused. Ida-Euroopa riigid ütlevad üldiselt, et mida pehmemalt ja aeglasemalt reageerime, seda kõrgemat hinda peame hiljem maksma.

Ühelt poolt on selge, et Euroopa Liit pidi Gruusias nähtule teravalt reageerima. Teisalt on põhjust karta, et kui me Venemaa täiesti isoleeriksime, kapselduks ta veel kindlamalt oma autokraatsesse mulli ega haakuks enam üldse meie arusaamadega õigusest ja õiglusest. Seda me ju ei taha.

Venemaa on selles suunas liikunud kõigest hoolimata ja sellest tuleb teha oma järeldused. Kui meil on naaber, kes käitub nagu mafiooso, mõikavad talle ainult jõud ja otsustav tegutsemine. Nii kaua, kuni partner kõhkleb ja loodab näha paremaid külgi, on vastuseks üleolev naer. Sellest ei ole lääne pool kahjuks veel päris hästi aru saadud.

Kui võimas energiaallikas Venemaa teie hinnangul tegelikult on?

Just selles küsimuses peitubki oluline võti. Sakslastele peaks hakkama koitma, et erisuhe Venemaaga võib osutuda suureks strateegiliseks veaks. Seni on Venemaas nähtud tohutut gaasipotentsiaali.

On tõsi, et seal jätkub varusid umbes 80 aastaks, ent täiesti skandaalne fakt on see, et Vladimir Putini ajal poliitiliseks instrumendiks muudetud Gazprom pole 1999. aastast suutnud gaasitoodangut peaaegu üldse suurendada. Venemaa majandus on selle ajaga kasvanud 70 protsenti ja sellega koos on kosunud ka tema gaasivajadus.

Gazprom ei suuda katta umbes kolmandikku Venemaa nõudlusest. Selleks on appi võetud sõltumatud kompaniid ja Kesk-Aasia. Ent Putini poliitika sõltumatute ettevõtete ahistamisel on viinud nende osatähtsuse ja tõhususe vähenemiseni ning Kesk-Aasia gaasi hind on kümnendiga peaaegu kahekordistunud.

Intervjuu: Eurosaadik: mafioosole mõikab ainult jõud

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing