Kommentaar: lastega tuleks enam elulistest asjadest rääkida

09.10.2008 | Anna Levandi | Sport, Pere, Elu

Olen treener, seega pedagoog, ja pean ütlema, et laste spordis on täpselt samasugused probleemid nagu üldhariduskoolides. Vanemate ootused on sedavõrd kõrged, et sellest tekivad tihtipeale probleemid ja konfliktid. Praegu, nagu üks ema ütles, on tema tütrel iga päev ette planeeritud. Vaene laps, ütlesin. Kas tema tahab selles elus osaleda või on see ema «projekt»?

Mul on ka väike laps. Leian, et vanemad tahavad praegu kõike raha eest osta. Otsivad ringid, õpetajad, superõpetajad, supertingimused jne. Selle, mille vanemad peaksid ise ära tegema, nad lihtsalt ostavad. See on vale! Tuleks minna metsa jalutama, tuleks lihtsalt lapsega rääkida. Mitte tarkadest, vaid elulistest asjadest.

Viimasel ajal kuulen järjest rohkem ja rohkem televisioonist intervjuusid kehvas eesti keeles. Ja nii räägivad Eesti kodanikud, kes on üht-teist elus saavutanud. Pean tunnistama, et mul on seda valus kuulata, usun, et eestlastel on veel valusam. Leian, et probleem on selles, et needsamad siin sündinud ja siin midagi saavutanud Eesti kodanikud on mingil määral eraldatud Eesti ühiskonnast. Kas kunagi saavad kõik Eesti kodanikud koos elada, lasteaias, koolis ja ülikoolis käia, või on see välistatud?

Kommentaar: lastega tuleks enam elulistest asjadest rääkida

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing