Kes iganes tahab makse tõsta ...

09.10.2008 | Marko Pomerants | Riik, Rahandus, Majandus

Samal teemal Virumaa Teatajas 23. septembril ilmunud Kristiina Ojulandi artikkel "Kes ikkagi tahab makse tõsta?"

Kes iganes tahab makse tõsta, sel on mõtlemist küllaga. Kõigepealt sellest, milleks tulusid vaja on. Ka kehval ajal on riigil täita kohustusi ja ülesandeid, mille katmiseks on vaja raha.

Põhjus võib olla ka see, et on vaja muuta harjumusi. Selliseks näiteks on alkoholiaktsiis. Kindlasti tuleb mõelda sellele, kellele see koormus langeb. Igatahes kogum keerukaid küsimusi, mille suhtes konsensuse leidmine raske. Lõpuks tuleb suure tõenäosusega tõstmisplaanist loobuda ja vaadata, kust annaks kulusid kokku hoida.

Eelarve menetlemine on muutnud osapooled närviliseks ja käib süüdistamine ning oma seisukohtade kuulutamine teemal, mis on rahvale hea ja millest taganeda ei saa. Ma teen siinkohal eksperimendi ja lasen lugejal oma peaga mõelda, mis sellest siis ikka juhtub. Otstarbeka kulutamise debatinäitena võtan ette perepoliitika.

Meie peaminister ütleb, et me raiskame peretoetuste raha, et tema lapsel pole seda 300 krooni vaja ja pole 4/5 Eestimaa peredeski. Mulle meeldiks, kui see nii oleks, aga Eestimaa perede sissetulekuga on pigem vastupidi. Objektiivselt ja natuke subjektiivselt võttes võiks ja peaks kolmandik peresid seda raha igal juhul saama.

Lapsetoetuse saajaid oli eelmise aasta lõpul 264 577, neist 67% said toetust esimesele lapsele. Mullu kulutati lapsetoetustele miljard krooni, mis moodustab peretoetuste kogukulust 38%.

Olen nõus, et siin on vaja midagi ette võtta. Eestis moodustavad peredele suunatud sotsiaalkaitse kulutustest üle 90% rahatoetused.

Jõuame selleni, et pere peab küsima, keegi peab taotluse läbi vaatama, nii nagu toimetulekutoetuse korral. See tähendab igakuist bürokraatiat taotluste menetlemisel, sest lihtsalt pere eelmise aasta sissetulekute arvesse võtmine ei ole piisavalt õiglane. Jooksva aasta lõpus kitsikusse sattunud perekond võis olla eelmisel aastal tubli keskmik ja vastupidi.

Mina ministrina ei leidnud universaalsete lastetoetuste reformimisele muud rohtu, kui keskenduda lasterikaste perede toetamisele ja hoida kõiki puudutav baas madalal.

Erinevatele, rohkem abi vajavatele vanemarühmadele keskendusid ka erakondade valimislubadused, alates üksikvanema paremast toetamisest kuni IRLi 2000kroonise lapsetoetuseni alates pere kolmandast lapsest. Seda plaani pärsib nüüd majanduskitsikus.

Pühast lehmast

Vanemahüvitisest nimelt. Selle meetme juurutajana arvan, et tegu oli mõistliku sammuga pere- ja iibepoliitikas laiemalt, mis ei tähenda, et seda ei tohi vajaduse korral parandada. Mõistagi saaksid muudatused olla tulevikku suunatud ega peaks puudutama peresid, kus juba lasteootel ollakse. Mullu kulutati riiklikele peretoetustele kokku pea 2,8 miljardit krooni.

Kulutused on kasvanud peamiselt vanemahüvitise kasvu arvel. Mullu kulutati vanemahüvitistele 1,1 miljardit krooni, mis moodustab peretoetuste kogukulust 40%. Räägime siinkohal lapse esimesest poolteisest eluaastast.

Järgmisele lapsepõlve osale (16 aastat) kulutame seega 60% rahast. Minu diagnoos, pange igaüks oma, on see, et Eesti peretoetused on liialt fokuseeritud sünnile, selles osas oleme Euroopas esikohal. 45% meie rahalistest peretoetustest on sünniga seotud, Euroopa Liidus on see keskmiselt 12%. Kriitiliseks küsimuseks on see, kas mõju sündimusele kaalub üles võimaluse vähendada ebavõrdsust.

Toetused jõukamatele

Trendiks on paraku, et kasvavad ülemistele sissetulekurühmadele suunatud toetused - viimastel aastatel lisandunud vanemahüvitis ja tulumaksuvabastus juba esimeselt lapselt on leibkonna sissetulekutasemest aga pigem samasuunaliselt sõltuvad toetused.

Nii et deklaratsioon "Vanemahüvitist me ei puutu" on küll poliitiline, kuid ei räägi tahtest sotsiaalselt mõelda. Ma ei ole kindel, et 30 000 krooni vanemahüvitist kõrgepalgalistele on riigipoolne vältimatu iibepoliitiline vajadus, mis ei tähenda, et vanemahüvitise printsiip - kompenseerida saamata jäävat palgatulu - on halb. Küsimus on, kuhu maani minna.

Kui näiteks 2000. aastal said kõige rikkamas viiendikus peredes ja kõige vaesemas viiendikus peredes elavad lapsed riigilt võrdselt raha, siis käesolevaks aastaks tehtud prognoosid näitavad, et kõige rikkamas sissetulekurühmas on toetus ühe lapse kohta ligi 1,8 korda suurem kui kõige vaesemas sissetulekurühmas elava lapse toetus. See on tingitud just vanemahüvitisest ja täiendavast tulumaksuvabast miinimumist laste arvu pealt.

Poliitikauuringute keskuse PRAXIS uuring on näidanud, et vaesuse vähendamisel on kõige efektiivsemad paljulapselistele peredele suunatud toetused. PRAXISe analüüs näitab, et kuluefektiivsemad meetmed laste vaesuse vähendamisel oleksid kas lapsetoetuse tõstmine alates kolmandast lapsest või lapsehooldustasu tõstmine kuni kolmeaastaste eest, kus peaaegu iga viies kroon jõuab suhtelises vaesuses elavate lasteni.

Natuke ka maksudest

Ärevust tekitab nii poliitikute kui igapäevaste teenustetarbijate-ostjate hulgas käibemaksuerandite temaatika. Käibemaks ise maksuna jaotub küllalt ühtlaselt erinevate tulugruppide vahel, olles oma olemuselt küll regressiivne, ehk rikkamate inimeste kuludest moodustab see veidi väiksema osa kui vaestel. Samalaadne on lugu tubaka ja alkoholiaktsiisiga.

Kõige väiksem mõju on neil rikastele, lajatavad aga kõige vaesematele. Selle kulu vältimine on aga küll igaühe enda kätes, kusjuures mitte mõeldes salasigarettidele.

Kui nüüd tulumaksuvaba tulu käsitleda, siis sellest saavad võitu pea kõik, vähem ühiskonna rikkaim kümnendik, kõige rohkem keskmikud.

Tulumaksumäära alandamine on aga ennekõike tulukamate huvides. Selge on see, et suu tuleb seada sekki mööda ja mingit kulude tuludest suuremaks paisutamise soovidest IRL poolt ei maksa püüda Virumaa Teatajas inimesi eksida. See on lihtsalt valetamine.

Rikkust pole mõtet kadetseda, ega rikaste peal ennast välja elada, küll aga lähtub hea poliitika ka teistest inimgruppide vajadusest.

Allikas: Virumaa Teataja

Kes iganes tahab makse tõsta ...

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing