Soovid kõrghariduse asjus

16.05.2008 | Peeter Tulviste | Haridus

Kujutage ette, et olete meie haridus- ja teadusminister. Olete endale jõuga nädalalõpu kalalkäigu tarvis vabaks teinud, aga mure kõrghariduse hetkeseisu ja tuleviku pärast ei anna järve ääreski asu. Ei kuulu meie ülikoolid maailma saja parema hulka. Kes on süüdi? Mida teha?

Siis jääb konksu otsa kuldkala ja lubab täita silmapilk kolm kõrgharidusega seotud soovi, kui te ta vabaks lasete. Mis on need kolm soovi, mida nimetaksite? Palun mõtelge kiiresti (kala ei saa kaua oodata) ja jätke meelde, enne kui loete minu järgnevat vastust kujutletavale kalale.

Esimene soov ei ole uus. Vähemasti Tartu ülikoolis on püütud seda ka teoks teha, aga tegijatel jäid käed lühikeseks ja kala meil tookord abiks ei olnud. See soov kõlab nii: saagu meie ülikoolides professoriks ainult need inimesed, keda valitaks ka Soome, Rootsi ja teiste maade korralikes ülikoolides professoriks. Ja ärgu saagu need, keda seal ei valitaks. Vaadatagu iga kandidaati ennekõike sellest seisukohast. Kahtluse korral kandideerigu ta nende riikide ülikoolides mõnele võrreldavale vakantsile ja kui ta on seal edukas, teeme erandi ja maksame talle suuremat palka, kui ta välismaal tööle asudes saaks, ning loome talle sealsetest paremad töötingimused. Tosin aastat tagasi peeti seda nõuet ülekohtuseks muu hulgas seepärast, et meie õppejõud olid kujunenud teistsugustes oludes kui nende välismaa kolleegid. (Näiteks oodati Nõukogude ajal ülikooli õppejõududelt üldjuhul pigem õpetamist kui teadusetegemist - viimati nimetatuga tegeldi rohkem teaduste akadeemia uurimisinstituutides.) Nüüd on sellest palju aega möödas ning kõigil on olnud võimalus ja vajaduski teha päristeadust. Enam ei tohiks olla mingit sedalaadi õigustust. Ülikoolihariduse kvaliteet sõltub ennekõike heade õppejõudude olemasolust ja üliõpilaste võimalustest nendega suhelda, nendega koos mõtelda. Kui küsida, miks on ülikoolid ikka veel olemas, hoolimata tänapäeva tehnilistest õpetamis- ja õppimisvõimalustest, siis vastus kõlab: mitte miski ei asenda inimeste targaks saamisel igapäevast suhtlemist tarkade inimestega, oma ala tipptegijatega - ei digitaalselt koju tulevad loengud ega õppetöö mitte-tipptegijate käe all.

Kala lööb sabaga. Uued tipptegijatest professorid, kellest mõni on kala tahtel siia jõudnud lähedalt ja teine kaugelt, asuvad end allesjäänutele ja tudengitele esitlema. Kaugelt tulnuid hakatakse nimetama Kraepelini-professoriteks aastatel 1886-1891 Tartus töötanud maailmakuulsa psühhiaatri järgi, kes tõi meile moodsa psühhiaatria ja veel ühe tollal sootuks uue teaduse - eksperimentaalpsühholoogia. Mees oli endale sihiks seadnud 40-aastasena ordinaariuseks saada. Saksamaa ülikoolid arvasid, et liiga noor veel, aga Tartu ülikool mõtles järele ja läks riski peale välja - ja õige personalivalikualane otsus avaldas soodsat mõju aastakümneid pärast Kraepelini linnast lahkumist, avaldab tänini!

Teine soov. Keskmine Euroopa üliõpilane on endiselt pea poole kallim kui meie oma. Võib kindel olla, et Soomes (ja mujalgi) on proovitud kõiki võimalusi anda head kõrgharidust nii odavalt, kui saab. Kui seda antakse seal meist poole kallimalt, siis järelikult odavamalt lihtsalt ei saa. Tarkade inimestega suhtlemine on kallis lõbu. Nagu äsja öeldud, asendada ei saa seda millegagi. Haridus, mida me praegu anname, ei ole muidugi poole kehvem Soomes antavast, aga kui kõrgharidusele eraldatavat summat ei suurendata - mitte protsentides, vaid kordades -, siis ükskord jõuame ka selleni niikuinii. Sellepärast, häbi küll, küsiksin kalalt raha ja oleksin valmis tegema vaat et kõik, et seda ei kasutataks sotsiaal-, regionaal- ega muude iseenesest väga oluliste probleemide lahendamiseks, vaid ainult selleks, et pakkuda tudengitele enam võimalusi tarkade inimestega suhelda, nendelt õppida.

Kala abita

Kolmas soov. Euroopa Liitu astumisega kaasnenud hüvedest torkavad enam silma kolm: maanteedevõrgu korrastamine, keskkonna puhtaksküürimine Nõukogude-aegsest saastast, viimastel aastatel ka toetus uuenevale maaelule. Vähem on tähele pandud, et iga Eesti tudeng saab nüüd juba mitu head aastat õppida mis tahes Euroopa ülikoolis samasugustel tingimustel nagu kohalikud tudengid. Ka parimates ülikoolides, nendes, mis kuuluvad esimese saja hulka. Poleks see juba nii, siis olekski see mu kolmas kõrgharidussoov kalale. Vähe teatakse, et juba 2003. aastast annab Eesti riik välja Kristjan Jaagu stipendiumi (mis tore nimi!) välismaal õppimiseks - endastmõistetavalt ei saa väike (ega ka mitte keskmise suurusega) riik õpetada kõrgtasemel kõikide teaduste kõiki harusid. Näiteks eraldas riik möödunud aastal kümme miljonit krooni peamiselt selleks, et meie magistrandid ja doktorandid saaksid eelnimetatud võimalust hõlpsamini kasutada. Nii et sedagi suudame ise, kala abita.

Ka muud kõrgharidusega seotud probleemid on lahendatavad oma jõududega. Sellepärast on mu kolmas soov see, et meil jätkuks mõistust ja vahendeid lahendada kaks esimest soovi kala abita.

Allikas: Eesti Päevaleht

Soovid kõrghariduse asjus

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing