Abipalumine on raske ülesanne

02.10.2008 | Elle Kull | Sotsiaal, Elu

Heldeimad annetajad on lihtsad inimesed, jõukatelt on keerulisem raha saada.

Saaremaal elab tüdruk, kelle käsi ei kuula liikumispuude ning lihasspasmide tõttu sugugi sõna. Ta vajaks koolitööde kirjutamiseks ja hariduse omandamiseks spetsiaalset arvutit, mis koos lisaseadmetega maksab üle 40 000 krooni. Tüdruku vanematel sellist raha mõistagi pole.

Ühe Tartu pere seitsmest lapsest üks on sünnitrauma tõttu puudega ning pereisa kukkus mõni aasta tagasi tööd tehes katuselt alla. Mees on nüüd halvatud ja ema peab üksi tööd rabades pidama ülal üheksat inimest.

17aastane koolitüdruk on lapseootel, tema ema suri, üürikorter läks võlgade tõttu omanikule tagasi. Lastekodud pelgavad beebiga piigat vastu võtta, ka tüdruku koduvallal pole mingit elukohta pakkuda.

Need on ainult mõned näited, ent abivajajaid on äärmiselt palju. Oleks lihtne, kui endal oleks rahakott puuga seljas ja saaks vähemalt väiksemate hädade puhul kohe aidata.
Anonüümsed heategijad

Olen pidanud teiste jaoks sageli abi paluma ning see ei ole lihtne. Näiteks UNICEFi heategevusfondi koguneb meil 80% postkaartide müügist ja ainult 20% annetustest, aga mujal maailmas on see vahekord risti vastupidine.

Kõige heldemad annetajad on lihtsad inimesed, ka pensionärid, kes aitavad kas või pisikese summaga. Jõukamatelt inimestelt on keerulisem raha saada. Kuna neilt on liiga tihti abi küsitud, on nad endale kaitsevalli ette ehitanud ning sellest läbi murda ei ole kerge. Ja ega nad jõuakski kõiki aidata. Nad on teinud oma valiku ja seadnud prioriteedid, millist valdkonda või keda toetada.

Osa neist soovib jääda anonüümseks - näiteks üks ärimees annetab igal aastal vaesematele õppuritele miljon krooni. Olen mitu korda küsinud, kas tohin tema heategevusest rääkida. Aga ta saab selle peale lausa pahaseks.

On muidugi ka n-ö professionaalseid abipalujaid, kes igalt poolt raha küsivad. Ning selliseid, kelle puhul on tegemist omaenda mugavuse ja laiskusega, keda tegelikult ei peakski aitama. See annaks ka nende peres kasvavatele lastele halba eeskuju.

Näiteks ühe kümnelapselise pere isa on kogu aeg n-ö emapuhkusel, ema aina sünnitab ja omavalitsus peab ülal juba kahteteist inimest. Pereisa asutas kord mingit oskamatut äri, mis läks pankrotti. Asi jõudis kohtusse, kus mees õigusemõistjaid sõimas ning halva käitumise eest trahvi sai. Seejärel ta helistas ja nõudis, et Suurperede Abistamise Selts peab tema trahvikviitungid kinni maksma. Selliseid anekdootlikke lugusid juhtub ikka.

Alati on inimesi, kes paistavad silma halvaga, ning ilmselt just seetõttu on maad võtnud arvamus, et kõik suured pered on asotsiaalsed. Tahaksin väga seda juurdunud arusaama kummutada - valdav osa suurperedest on äärmiselt toimekad ja tublid.
Hirmkallid abivahendid

Lisaks lastega peredele on üks kehvemas seisus inimgruppe Eestis puuetega inimesed, sealhulgas lapsed, kellele riigi pakutav tugi pole kaugeltki piisav.

Puuetega laste abivahendid on äärmiselt kallid ja riik ei suuda neid vajalikus mahus tagada. Näiteks pimedale lapsele vajalik arvuti maksab ligi 50 000 krooni, pimekurtide õpetamiseks mõeldud vahendid on veel spetsiifilisemad. Liikumispuudega lastele oleks vaja elektrilisi ratastoole, trepitõstukeid ja mehhanisme, mis aitaksid lapse ratastoolilt voodisse või vanni.

Mõni laps vajab keerulist operatsiooni, mida Eestis ei tehta. Haigekassa kompenseerib küll ravikulud, kuid sõidukulud peab perekond ise tasuma - seegi võib osutuda ületamatuks probleemiks. Õigel ajal tegemata jäänud operatsioon raskendab aga lapse olukorda tulevikus.

Juuli lõpus saime Eestisse tuua 3,4 miljonit krooni maksva kõnniroboti, mis on mõeldud liikumisvõime kaotanud inimeste aitamiseks - lastest vanuriteni välja. Eriti tõhus on see avariides ja õnnetustes viga saanute ravis, kuid ka insuldijärgse halvatusega inimeste liikumisvõime taastamisel. 1,2 miljonit krooni on selle aparaadi eest tasutud, ülejäänud raha tuleb alles leida.

Võib ju pahaselt öelda, et miks riik ei toeta ja selliseid vajalikke asju kinni ei maksa. Aga on mõistetav, et väikesel riigil pole võimalusi kõiki uusimaid ravivahendeid osta. Mujalgi maailmas on sellistel puhkudel annetuste kogumine tavaline asi.

Loodetavasti rakendub keerulisele majandusolukorrale vaatamata järgmisest aastast idee maksta alates kolmandast lapsest 2000 krooni suurust lapsetoetust. See leevendaks lasterikaste perekondade seisukorda. Ka meie heategevuskeskus, mis hiljuti SA Dharma alt iseseisvaks MTÜks muutus, püüab aidata sellel toetusel reaalsuseks saada.

Abipalumine on raske ülesanne

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing