Kes vajab Suur-Tartut?

01.10.2008 | Aare Anderson | Regionaal

Endine Tartu abilinnapea ja nüüdne riigikogu liige Hannes Astok kirjutab Tartu Postimehes (23.09.), et neli Tartu linnaga piirnevat valda - Ülenurme, Tähtvere, Tartu ja Luunja - peaksid linnaga liituma, mille tulemusena tekiks nn Suur-Tartu.

Ma olen kaugel sellest, et võtta tehtud ettepanekut sada protsenti tõsiselt. Aga kui lähtuda pelgalt Tartu linna vaatenurgast, siis võib sellist soovi täiesti mõista.

Eestis on varemgi olnud liitumisi, kus linn koos teda ümbritseva piirkonnaga on moodustanud ühise omavalitsuse, näiteks Otepää, Türi või Tapa. Kuid nonde liitumiste puhul on tegemist enam-vähem võrreldavate partneritega. Tartu ja tema lähialade puhul see nii ei ole.

Võibolla hoopis Lätiga?

Teisalt aga - meie praegune halduskorraldus võimaldab erinevaid variante. Mis võiks näiteks Luunja vallal olla selle vastu, kui ta sarnaselt Otepääga muutuks enam kui tuhandeaastase ajalooga Tartu valla koosseisus olevaks linnaks, linnapea amet kaoks ajalukku ning loodava omavalitsusüksuse juhiks oleks vallavanem.

Aga tühja neist tiitlitest, oluline on sisu - mille nimel seda kõike teha tasuks. Hannes Astok märgib ühe põhiargumendina, et globaalse äri ja turismi vaatevinklist on kogu Tartu regioon liiga väike, 500 miljoni elanikuga Euroopa Liidus tasuks mõelda avaramalt.

Põhimõtteliselt õige väide. Samas on kõik suhteline, mõnes mõttes on kogu Eesti tibatilluke. Võibolla peaksime globaalses konkurentsis püsimiseks liituma hoopis Lätiga?

Kodutanumale tagasi tulles tunnistagem, et Astokil on õigus selles, et elanike jaoks ei saa mugavaks pidada bussiliinide jaotumist maakonna- ja linnaliinideks. Kuid siin on hoovad vähemalt osalt seadusandjate käes, kelle ridadesse ka Astok ise kuulub.

Mõistuspäraste lahenduste rakendamiseks ei pea nihutama mitte omavalitsuste piire, vaid tuleb panna bussid (samuti muud teenused) liikuma sujuvalt üle nende piiride.

Hariduses ja teistes valdkondades toimib koostöö ka täna. Eestis on igal inimesel õigus vabalt valida, millise omavalitsuse elanikuks ta end registreerib ning millises koolis õpivad tema lapsed, arveldamise eest hoolitsevad omavalitsused.

Lasteaiakohtade põud ajendab tõepoolest olema nutikas, näiteks üht pereliiget sisse kirjutama valda ja teist linna. Selle kitsaskoha võimalikult kiire lahendamine on kõikide omavalitsuste ühine huvi. Lasteaiakohad tuleb välja ehitada nii linnal kui valdadel, kindlasti ei teki neid juurde valdade ja linna ühteheitmisel.

Tartu riisuks koore

Tartule oleks linnaga piirnevate jõukamate omavalitsuste liitmine mõistagi magus suutäis, mis tooks juurde üle 16 000 elaniku ja sadu miljoneid lisakroone.

Kui aga püüaks nüüd ette kujutada, mis pärast koore riisumist ülejäänud maakonnast järele jääb?

Ilmselt see ülejäänu Suur-Tartu kaunile globaalsele pildile ei passi, vaid peab tõmbuma kuhugi kulisside taha ning proovima kuidagi hakkama saada.

Mis sellest, et üldtunnustatud regionaalpoliitika põhimõtete kohaselt peaks keskuste mõju vähendamiseks tegelema tõsiselt sellega, kuidas hajutada ressursse võimalikult ühtlaselt üle kogu riigi.

Ei ole võimalik saavutada üheaegselt kaht vastandlikku eesmärki - koondada ressursse ja otsustamist ühte keskusse ning samal ajal tagada võimalikult ühtlast arengut kogu regioonis.

Elutegevust senisest veelgi jõulisemalt ühte punkti kontsentreerides kütame takka niigi murettekitavat tsentraliseerumise protsessi ning tekitame juurde üha uusi ääremaid.

Elanikud ise on hakanud valima, otsustades asuda elama linna piiri taha. Soovitakse privaatsemat elukeskkonda, millele hästi toime tulevad vallad suudavad lisada ka muid väärtusi: piisav toetuste süsteem, personaalsem teenuste osutamine ja paindlikum probleemide lahendamine.

See kõik kokku moodustabki elukvaliteedi, mida eeskätt keskkonnateadlikum maksumaksja otsib.

E-teenuste arendamine on mugavuse ja kiiruse huvides tõepoolest hädavajalik, aga hindaksin siiski kõrgelt ka inimeste vahetut suhtlemist, mida niigi üha vähemaks kipub jääma. Kas avalikul võimul tasub seda võõrandumise protsessi veelgi stimuleerida?

Kes mida võidab

Oluline on aga küsida, mida võidaksid sellest n-ö abielust nii linna- kui ka maaelanikud. Kas praegused vallaasukad rõõmustaksid, kui nende raha üle hakatakse otsustama Tartu raekojas? Ja teisalt - mida head-paremat saaksid sellest juurde tartlased?

Minu arvates ei ole põhiküsimus selles, kuidas paisutada Eesti oludes suhteliselt suurt Tartu linna veelgi suuremaks, vaid ühiselt tegutseda selle nimel, et kogu Lõuna-Eesti oleks atraktiivne ja ühtlaselt hästi arenenud.

See koostöö peaks olema sisuline, hõlmama kõiki valdkondi ning lähtuma eelkõige elanike huvidest. Kui linn ning ümbritsevad vallad selle käigus leiavad, et edasi võiks minna ühtse omavalitsusüksusena, sünnib see otsus nende vaba tahte tulemusena siis, kui aeg on selleks küps.

Kes vajab Suur-Tartut?

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing