Millist spordisüsteemi me tahame?

14.05.2008 | Erki Nool | Välis, Sport

Lähenevad olümpiamängud panevad mõtlema, milline peaks olema meie spordipoliitika. Konkreetselt küsitakse praegu, kas me, üksiti või kõik koos, soovime igas olümpiatsüklis kaasa elada uute olümpiasangarite õnnestumistele või rahuldume üksnes võistkonna väljaviimisega.

Eesmärgi püstitamine ennekõike on teadagi A ja O. Spordis on nii riiklikus kui ka isiklikus plaanis üliolulised selge nägemus ja eesmärk. Kahjuks kipub elu tõendama, et inimene mugandub süsteemi järgi, püüdes tegutseda nii, nagu on talle mugavam ja hõlpsam. Seepärast ongi oluline ühtne süsteem, mis toodaks tulemusi.

Aastaid on meil räägitud, et peaksime üle võtma Soome spordimudeli. Tippspordi koha pealt tähendaks see kõigi tegijate võrdsustamist, kusjuures sportlastel puudub tulemustoetus. Kui jätta kõrvale jäähoki ja veel mõned sportmängud, siis Soomes ei peetagi sporti ametiks. Sport on seal hobi, kus sulle juurde ei maksta.

Soomlaste omale vastandub Austraalia mudel. Kui Austraalia ei võitnud 1976. aastal ainsatki olümpiakulda, otsustati asuda tegudele. Moodustati olümpiakeskus, mille struktuur on midagi meie Audentese laadset. Toodi sisse häid treenereid ning juba 1984. aasta Los Angelese mängudel võidetud medalitest moodustasid 60% olümpiakeskuse kasvandike aurahad.

Kodused 2000. aasta Sydney olümpiamängud tingisid korralike spordirajatiste ehitamise. Olid need püsti, otsustati hakata arendama neidki alasid, kus traditsioonid puudusid.

Viimastel aastatel oleme Eestis spordibaasidesse väga palju investeerinud. Vähe on suurteski spordimaades linnu, kus on kolm moodsat kergejõustikuhalli nagu Tallinnas. Lisaks investeerime eelseisvatel aastatel spordi- ja vaba aja keskustesse veel sadu miljoneid. Nii et harjutuskohtadega jõuame või olemegi juba jõudnud järjele. Nüüd tuleks kõige otsustavamalt panustada inimkvaliteeti ehk tasemel treeneritesse ja juhendajatesse. Vastasel juhul jääme kaugele oma armsast ja unistuslikust eesmärgist – võita igal olümpial mõni medal.

Niisiis pöördugem tagasi mudelite juurde. Kui võrdleme Soome mudelit Austraalia omaga, siis näeme, et tippspordis põhjanaabrite oma ei toimi. See ei too ei tulemusi ega medaleid. Erinevalt soomlastest maksab Eesti oma tippudele tulemustoetust.

Võtkem nüüd vaadelda Eesti olümpiasportlaste kasvulava, Audentese kooli. See on koht, kus peaks kasvatatama tulevasi tippe. Selleks kulub palju raha, millega seoses tekib küsimusi. Toogem mõned näited. Audentese Otepää filiaalil on 60 õpilast, kellest igaühele kulub aastas üle 80 000 krooni. Mis on aga aastatepikkuse töö tulemus? Tulemus on – paraku negatiivses mõttes – see, et me ei suuda rahvusvahelistel võistlustel murdmaasuusatamises teatenaiskonda kokku panna. Ei ole suudetud viia kolmegi naist sellisele tasemele, et nad jaksaksid Kristina ·miguni kõrval viis kilomeetrit rahuldavalt läbi sõita. Miks peaksime siis kulutama selliseid summasid, kui Eesti meistrivõistlustel osaleb käputäis suusaneide?

Või võtkem Audentes ja kergejõustik. Milleks kulutada kuus 80 000 krooni tüdrukutele, kes jooksevad 100 meetrit 13,5-ga, kooli lõpetades aga ütlevad nägemiseni ja kaovad? Kas pole see puhas raharaiskamine? Miks kulutada pea miljon krooni aastas kümnele sprinterile, kui sellest grupist ei tule juunioride tiitlivõistlustele konkurentsivõimelisi sportlasi?

Tippe tuleb ka väljastpoolt

Eesmärki silmas pidades pole tegu Audentese probleemiga, sest Audentes täidab üksnes riiklikku tellimust. See on alaliitude probleem, kes ütlevad, kui palju mitmevõistlejate või jooksjate kohti nad vajavad. Kui aga treenerid ei suuda tulemusi toota, pole sellisel raharaiskamisel mõtet. Olgu öeldud, et põhimõtteliselt olen ma Audentese süsteemi pooldaja, ainult et praegu ei toimi see süsteem, nagu peab.

Tõsiasi on, et Eestis ilmuvad paljud tipud väljastpoolt süsteemi. Sealt pole tulnud ei Andrus Värnik ega Gerd Kanter. Ei saagi nõuda, et kõik tipud tuleksid süsteemi seest, loodus pakub alati üllatusi. Süsteemi on vaja selleks, et ükski anne ei läheks märkamatult kaotsi. Igatahes peab ta “tootma” nii hea tasemega sportlasi, et saaksime suusa-MM-il välja panna teatenaiskonna ja et kümneid tuhandeid ei raisataks tüdrukutele, kes läbivad 100 meetrit 13 sekundiga jne. Sotsiaalabi pakkumine pole spordivaldkonna, vaid ühe teise ministeeriumi prioriteet.

Lõpuks, süsteeme on nii- ja naasuguseid, üks maa valib ühe, teine teise. Minu jutu mõte on, et Eesti vajab spordisüsteemi, mis ei koosneks rosolje kombel eri süsteemide komponentidest, vaid kus kõik alamosised – treenerite koolitus, treeningud, laste liikumine ja toitumine, pearahatoetused, spordimeditsiin jms – sobiksid orgaaniliselt kokku.

See on muidugi pikem jutt. Mis aga puutub eelseisvasse olümpiasse… Kui spordihuvilised istuvad teleri ette ja hakkavad vaatama Gerd Kanteri võistlust, läheb neile korda ainult see, kas medal tuleb või mitte. Kõik muu ei huvita sel hetkel mitte kedagi.

Allikas: Eesti Päevaleht

Millist spordisüsteemi me tahame?

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing