Uno Lahest mõlemalt poolt Styxi

30.09.2008 | Peeter Olesk | Kultuur, Elu

Styx oli antiikmütoloogias oja, mille vesi tappis. Siinpool elu, teisel poolel surm. Kirjanik Uno Laht on nüüd teisel poolel. Ladina keelest pärineb väljend, mis ligikaudu ütleb järgmist: surnutest tohib rääkida ainult head või tuleb jääda vait. Mida head saab rääkida Uno Lahest (30. IV 1924 - 24. IX 2008), kes alates 1960. aastate lõpust ütles teiste kohta väga palju halba? Mitte alati ja jäägitult, aga siiski.

Kodukamar ja maailm

Aastatel 1944-1946 jälitas Uno Laht, Suure Isamaasõja veteran, kuid pärast haavatasaamist rindele kõlbmatu, metsavendi. Nõukogude võimul polnud vaja teda ära osta, sest ta oli seal poolel juba alates suvest 1940 - nagu ta kord tunnistas, juba koduse kasvatuse poolest. Ta oligi punane. Metsavendade püüdmise tõttu polnud Uno Lahel hiljem kasulik ennast mõnes kohas näidata. Näiteks Sangastes, aga ka Umbusis. Mitte et kunagised metsavennad või nende pere liikmed oleksid tahtnud kiiret kättemaksu - niisugust juhtu pole teada - , vaid inimesed mäletasid, et ka Uno Lahe jäljed olid kord verised.

Uno Lahe luule ja üldse kirjanikutöö ei ole ta sõjaaegse ning -järgse tegevuse vabandus. Ta ei lunasta ennast, sest seda ta ei tahtnudki. Tema tahtis olla uljas nagu ühel fotol aastast 1959 (?), mis näitab teda lauskmaasuuskadel slaalomit sõitmas. Ta oli värsis teadlikult ebatäpne ja liiga pikk, ent ta leidis häälikutes kokkukõla. Ta oli tundlik, kuid ei viitsinud oma tundmusi tihendada. Miks?

Küllaltki varakult iseloomustab Uno Lahte kui luuletajat trotslikkus, tahtmine teistest tingimata erinev olla. Olla hell, aga rünnates. Olla hooletu, ent mitte kogemata. Elada Eestis ja viibida samal ajal igas teises maakera punktis. Kõik see loob mulje, nagu poleks ta üheski asjas kannatlik töömees.

Küll ta teadis, et kuni 1960ndate aastate keskpaigani, umbkaudu Brežnevi ülesupitamiseni, oli temagi populaarne, sest ta oli -lahti. Pärast valikkogu „Luuletused 1954-1964" (1967) lähevad kodukamar ning maakera isekeskis tal sassi. Sugeneb sallimatus ja ennast paneb maksma nüri laiutamine. Uno Laht nõudis endale korduvalt samasugust avaldamisvabadust, nagu tema arvates oli perekondadel Ralf Parve - Lilli Promet, Jaan Kross - Ellen Niit ja Vladimir Beekman - Aimée Beekman ehk kokkuvõtlikult: et trükitaks iga rida. Kuidas peab toimetaja talitama siis, kui rida on halb? Kunagi kirjutas Jaan Kaplinski, et teda tuleb avaldada ka sel juhul, kui read on nõrgavõitu. Enne teda (1957) kirjutas August Sang, et halbu salme trükkima ei pea. Siit tekkiski konflikt, sest Uno Lahest sai juhuluuletaja, kes otsis ostjat ridade väärtusest küsimata. Eos oli see saamine juba varem, sest ka noorem Laht oli päevakajaline, st ta reageeris võimalikult kohe. On olemas niisugune kujund nagu „püstolreporter". Võiks öelda, et Uno Laht oli püstolluuletaja.

Värss kui hinge peegel

Suurde antoloogiasse „Sõnarine" valis koostaja professor Karl Muru Uno Lahelt ka luuletuse „Vaba meri". Kirjutatud on see suvel 1986 Kõinastul Muhu väinades. Seda ei tahetud avaldada. 1987. aastal kutsusin ma Uno Lahte Tartu kirjanduspäevadele esinema. Tema nõudmine oli: kui ma saavutan just selle luuletuse ilmumise, ainult siis „jah". Läksin ajalehe Tartu Riiklik Ülikool toimetusse ning toimetaja Varje Sootakil polnud raske seda avaldada. Uno Laht tuli Tartusse ega häbenenud rahvast täis saalis tunnistada, et ta on kohal üksnes tänu sellele, et üliõpilaste lehes ilmus tema luuletus.

Tegelikult on see luuletus traagiline, nagu ka aastal 1968 kirjutatud „Hüljatud talud". Vaba merd oli Uno Laht näinud poisina Loksal elades ja 1966. aastal turistina Rootsis käies. Kirjutamiskoht Kõinastu kuulus tollal piiritsooni ja vaba meri algas siis Vilsandist märksa lääne pool. Kuid meri Muhu väinades pole ka lahtine, st niisugune, et sa teist kallast ei näe. Keset sellist suletust tõmbab Uno Laht otsad kokku: „sülitan ja tean, et vaba/ üksnes on mu süljepiisk". Kui sa siin maa peal tunnetad vabadust ainult sülitamises, siis see on loomuvastane.

Nüüd on muidugi kõik lõppenud ja need, kellel heliseb kõrvus Porgy laul George Gershwini ooperist „Porgy ja Bess", vahest ei mõtlegi, et selle tõlkis eesti keelde nimelt Uno Laht, järelikult ka värsi „ja on rõõm!".

Uno Lahest mõlemalt poolt Styxi

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing