Herman Simmi partii malelaual

30.09.2008 | Peeter Olesk | Sisejulgeolek, Riik, Riigikaitse

Luuletuse pealkirjaga «Üle malelaua» avaldas aastal 1967 Uno Laht (1924-2008), nõukogude julgeolekuvolinik ja metsavennakütt 1944-1946.

Selle lõpuvärsid ütlevad järgmist: «Ruttan õnnitlema võitjat - / väärt partii!». Kuigi malemängu võib luuramisega võrrelda, ei lõpe ükski luureoperatsioon nõnda nagu mäng Uno Lahe ja Johannes Semperi vahel, vastastikuse õnnitlemise ning käesurumisega. Male sarnaneb luurega õieti vaid ses suhtes, et kummaski tehakse käike mõlemalt poolelt: pole võimalik, et vastane jätab käimata.

Pisut semantikat

Kümme aastat enne Uno Lahte, 1957, valmis väga heal graafikul Richard Kaljol (1914-1978) linoollõige «Maletajad», üks vastastest ta ise. Mida teeb keset partiid kolmas? Loeb lehte ja tahaks nagu kiibitseda. Kiibitseja on see, kes enda arvates tunneb mängu, ent ise mängida ei saa. Kas võib öelda, et neist, kes on alates 22. septembrist hakanud võtma sõna Herman ja Heete Simmi kohta, on enamik kiibitsejad? Võib, kuid see pole rõõmus ütlemine. Ei ole usutav, et eesti rahva keskel oleks nii palju luuramise asjatundjaid, kes, unustades kõik, võtavad korraga agaralt sõna nagu töölised ametühingu koosolekul.

Eeluurimine lõpetatud, süüdistusmaterjal koos, otsus teada. Kärts ja põmm!

Oskamata arvatagi, kui paljudel Eesti elanikest on olnud kokkupuuteid eri luuretega, ükskõik siis, kas seal teenides või töötades või olles «objekt», olen küll seda meelt, et professionaalne luuraja on võimalikult vait ega kommenteeri internetis vähimatki. Need, kes praegu suud ja klaviatuuri pruugivad, on enamalt jaolt asjaarmastajad. Mõni neist sarnaneb väga niisuguste inimestega 1940.-1950. aastate vahetusel, kes tookord teadsid äärmiselt täpselt, kes on kursusel näiteks kaitseliitlase tütar ja näitasid avalikult näpuga. Varem polnud Herman Simm enam meeleski, nüüd korraga on vaieldamatu, mis ta tudengina tegi.

Täitsa selge, et rahvuslik ühiskond ei tohi jääda riigireetmise korral sõnatuks. Aga kes meist laulva revolutsiooni aegu, kakskümmend aastat tagasi, teadis, mismoodi käib tulevase uue Eesti Vabariigi reetmine ja kes meie hulgas on äraandja? Ükski ei öelnud siis, et «ükskord nad annavad selle riigi ära niikuinii!». Praegu on see, riigireetmine, Herman Simmi juhtumi eeluurimise ajaks (kuni pool aastat) fakt. Ühelt poolt kinnitab tõsiasi, et tema jälitamine oli põhjendatud, ent ei lekkinud, uurijate professionaalsust. Herman Simmi ei tabatud teolt, vaid tegude tagajärjel.

Teisalt pidi ta ise sellest, et mäng on läbi, saama aru märksa varem kui alles laupäeval, kui ta koos abikaasaga arestimajja viidi. Kuidas «pidi»? Herman Simm oli riigisaladuse kui sellise kaitsmise eest vastutav ametnik juba enne Eesti Vabariigi vastuvõtmist NATOsse ja tõepoolest - kõik Eesti riigi saladused NATOsse ei puutu. Kus on vahe, seda tavakodanik ei tea ja mõnikord see ongi vaieldav. Aga kui sinu igapäevaseks tööks, n-ö leivateenistuseks, on riigisaladuse kaitse ja õieti ka kogu vastava mehhanismi konstrueerimine, siis sa ei saa seda tööd enam teha, kui sa ise enam kõige juurde ei pääse. Näikse nii, et Herman Simmi juurdepääsu igasuguseid saladusi sisaldavate materjalide juurde hakati piirama alates aastast 2006, siis, kui temapoolne eeltöö Eesti astumisel NATOsse oli juba tehtud. Nn ohutuluke oleks pidanud tal tööle hakkama juba aastal 2005.

Professionaal sillal

Kas see, et Herman Simm ohutulukest ei märganud, oli näpukas? Ei, sest keegi pole teda NATO asjaajamises välja õpetanudki nõnda, nagu see oleks loomulik - 5 aastat eriala ja vähemalt 10 aastat tuima tööd ning pidevat täiendamist. Võib-olla ma olen ülekohtune, kuid aastal 2000 oli vaja lolli, kes teeks mõne aastaga ära selle töö, milleks teistel riikidel kulus kümneid aastaid. NATO julgeoleku mõttes oli Herman Simm vastutulelik entusiast, kellele anti võim, mis ei saa olla magus nagu oivaline tort. Olnuks ta professionaal, oleks ta tööst loobunud, sest tema ametikoha juures tähendas see töö suhtlemist ka NATO ja Venemaa vahel.

Pole mingit põhjust hakata midagi välja vabandama. Lihtsalt üks on NATO ning teine tema liikmesriikide bilateraalsed suhted Venemaaga. NATO saladused ei ole riigisaladus samas mõttes, nagu näiteks Inglise kuninganna abikaasa, Edinburgh'i hertsogi prints Philipi tervislik seisund või Soome Vabariigi kauaaegse presidendi Urho K. Kekkoneni viimased eluaastad.

Eesti on oma asukoha poolest sild Venemaa ja meist läänepoolsema NATO vahel. Iga sillavalvur peab tundma ka olukorda teisel kaldal. Esimese nädala keskel on meile pähe määritud kõike seda, mida võis Herman Simm teha Eestis, ent mida sai teine pool tema kaudu teada, see on veel kõik teki all. Samas on selge, et niisuguseid asju ei tehta ealeski üksi. Kuni kohtuprotsess pole alanud, jääb tunnistajate ring lahtiseks.

Pärast kõike

Olen näinud meest, kes sai aastal 1962 karistuseks 25 aastat ja tuli pärast äraistumist naise juurde tagasi. Abikaasa ootas teda vapralt. Süüdi mõisteti mees seepärast, et vististi aastal 1943 oli ta tapnud nõukogude sõjavangi, kes läks kallale tema abikaasale. Mehe sõber aitas vangi matta, kuid hiljem leidus kaebaja ning mõlemad mõisteti süüdi kui kaasosalised. Mehe sõber suri vist juba eeluurimise ajal.

Vabanemise järel võis mees olla ligi 70. Ta käis poes, ent elu oli tühi, sest enamikku sellest polnud olnudki. Kui Herman Simm saab 15 aastat ja otsust ei muudeta, on ta vabanemisel Kreutzwaldi mõttes rauk. Pole minu asi otsida kergendavaid asjaolusid ja lollus seda teatavasti polegi, kuid kas näiteks need, kes praegu jutustavad Herman Simmist tudengina, annavad endale aru, et kuigi Herman Simmilt võib tema teenetemärgid ära võtta, ei saa keegi keelata tal tulla oma kursuse kokkutulekule, kui ta jälle vaba inimene on. Nikolai Trankmann oli Eesti Vabariigi äraandja. Tema väimees Jüri Järvet armastatud näitleja.

Herman Simmi partii malelaual

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing