Valdade liitmise ja lahutamise mõistetest

29.09.2008 | Urmas Arumäe | Seadusloome, Regionaal

Tänaseks on siis selge, et sotsiaaldemokraatide, reformierakondlaste ja rahvaliitlaste vastuseisu tõttu haldusterritoriaalset reformi või haldusterritoriaalse korralduse muutmist selle koalitsiooni ajal ette ei võeta.

Selle teadmisega tuleb vähemalt järgmiste Riigikogu valimisteni edasi toimetada ja mõelda, mida omavalitsusüksused ja/või nende liidud ise saavad ette võtta, et nad avaliku teenuse osutamisega hätta ei jääks ja et haldusterritoriaalne korraldus Eesti riigis oleks edaspidi mõistlikum. Samuti tasub mõelda, mis on need hädapärased asjad, milliste ümberkorraldamiseks poliitikud siiski suudaksid kokkulepetele jõuda, võttes õppust õpetaja Laurist, kes soovitas kasvõi osa asju ära teha kui kõike ei suuda...

Ja ega regionaalministergi oma kontorit kinni saa panna. Muuhulgas saab ta valvata selle üle, kas uuest aastast kehtimahakkav raamatupidamise toimkonna juhend RTJ-17 ja kavandatav kohaliku omavalitsusüksuse finantsjuhtimise seadus lahendavad kohaliku omavalitsusüksuse probleeme või tekitavad neid hoopis juurde. Samuti saab ministeerium tegeleda näiteks paljuräägitud avaliku teenuse standardi ja vallana tegutsemise kriteeriumite temaatikaga (on need üldse vajalikud ja võimalikud ja kui on, siis millised need standardid ja kriteeriumid on). Viimatinimetatud oleks objektiivseks aluseks nii liitmise kui ühinemise puhul.

Omavalitsusüksuste maakondlikud liidud vajavad jätkuvalt tugevdamist. Loodetavasti selle vastu keegi ei ole - see pole ju reform ega haldusterritoriaalse korralduse muutmine. Maakondlike liitude avalik-õiguslikuks muutmine ja maavalitsuste funktsioonide ülevaatamine ja neist omavalitsusliku toimetamise üleandmine maakondlikele liitudele võiks olla see esimene samm, mida koalitsioonipartnerid omavalitsusüksuste ja nende liitude teemal saaks astuda. Reformierakondlaste vihjed nn Reimaa algatustele annavad selleks lootust. Tuleb siis jaht või ei tule...?

Aga nüüd siis pealkirjas lubatud mõistetest. Mõisted (lad. conceptus, kr. idea) on selleks, et neid tundvad inimesed saaks omavahel lihtsamalt suhelda. Mõiste on abstraktse mõtlemise vorm, mis peegeldab tegelikkuse esemeid ja nähtusi nende oluliste tunnuste, seoste ja suhete kaudu. Mõisted erinevad oma sisu (n liht- ja liitmõisted) ja mahu (n üksik- ja üldmõisted) poolest. Mõistet väljendatakse sõna või märgiga. Mõistete kasutamisel peab olema täpne, sest muidu võidakse mõiste kasutajast valesti aru saada või satub mõiste kasutaja lihtsalt piinlikku olukorda.

Päevapoliitikas ja meedias on mõistetega üldiselt halvasti. Suust tuleb välja just see, mida sülg sinna toonud on ja sellisena saab see ka kirjasõnaks. Nii kuuleb poliitikute suust alailma, sh ka haldusreformiga seoses, mõistet „seadusandlus" seaduste või õigusaktide tähenduses, ehkki see mõiste tähendab seadusloomet kui protsessi. On vale öelda, et teeks seda ja teist asja küll, aga seadusandlus ei võimalda jms. Õige on öelda, et seadus ei võimalda.

„Omavalitsus" kui mõiste leiab erinevat käsitlust juba põhiseaduses eneses, kust on see üle kandunud tavakäsitlusse. Põhiseadus ei anna omavalitsuse ega ka kohaliku omavalitse mõistet. Küll aga kasutatakse põhiseaduses mõistet „kohalik omavalitsus" kolmes põhimõtteliselt erinevas tähenduses. Esiteks kohalik omavalitsus kui haldusterritoriaalne üksus; teiseks kohalik omavalitsus kui kohaliku omavalitsuse organ; kolmandaks kohalik omavalitsus kui kogukondliku elu korraldamise vorm. Hiljem on põhiseaduse kommentaarides üritatud seda segadust siluda ja öeldakse, et mõistet "kohalik omavalitsus" on kasutatud järjekindlalt üldmõistena, konkretiseerides seda vaid erandjuhtudel. „Selline konkretiseerimata mõistekasutus [...], mis jätab kohaliku omavalitsuse mõiste määratlemata ja reeglina hoidub ka kohaliku omavalitsuse organite nimetamisest, on põhiseaduses taotluslik ning võimaldab selle põhiseadusliku institutsiooni sisustamisel ja tõlgendamisel teatud paindlikkust."

Siinkirjutaja on seisukohal, et põhiseaduse selline kommentaar on käsitletav katsena terminoloogilist segadust veidigi siluda, aga seda mitte veenvalt. Fakt on siiski see, et põhiseadus jätab kohaliku omavalitsuse mõiste määratlemata ja selle tulemusena vohab seadustes, asjaajamises ja käibekõnes mõiste "kohalik omavalitsus" väärkasutus. Kohaliku omavalitsuse terminoloogiat üritati sisuliselt korrastada kohaliku omavalitsuse üksuste liitude seaduses. Selle eelnõu seletuskirjast selgub, et eelnõus on kasutatud ainult omakeelseid ja üldarusaadavaid termineid. Nii on eelnõus erinevalt KOKS-ist, milles valdu ja linnu ühendavaid ühendusi tähistatakse terminiga omavalitsusüksuste liit, läbivalt kasutatud täpsemat väljendit kohaliku omavalitsuse üksuste liit. Seega saab teha järelduse, et seaduseandja on küll sisustanud kohaliku omavalitsuse üldmõiste, kuid kasutab seda nii põhiseaduses kui ka teiste seaduste tekstides tihti ebaõigesti ja ebajärjekindlalt.

Aga milline on siis kohaliku omavalitsuse mõiste kehtivas õiguses? KOKS-i kohaselt on kohalik omavalitsus õigus, võime ja kohustus. Linna või valla kontekstis on kohalik omavalitsus selle linna või valla demokraatlikult moodustatud võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu. Seega valda või linna peaks nimetama omavalitsusüksuseks mitte omavalitsuseks.

Üsna nõutuks teeb kui lugeda meediast poliitikute ja ka ajakirjanike endi väljapakutud termineid halduskorralduse muutmisega seoses. Seda siis, kui räägitakse valdade „sundliitmisest" ja/või „vabatahtlikust ühinemisest". Selline sõnakasutus ei sobi eesti keelde, nagu ei sobiks ka „vabatahtlik liitmine" või „sundühinemine". Valdade liitmine ongi sunniviisiline protsess, kus riik võtab kätte ja liidab vallad kokku tõenäoliselt vastava reformiseadusega, kuid võimalik, et ka muu õigusaktiga. Valdade ühinemine on samas vabatahtlik viis leivad ühte kappi panna kehtivate seaduste ja muude õigusaktide alusel ja korras. Kui siit edasi mõelda, siis „liitumine" on vabatahtliku ja „ühendamine" sunniviisilise alatooniga. Keeruline see eesti keel... Kutsun üles kasutama valdade/linnade administratiivsel liitmisel (sh läbi reformide) mõistet „liitmine" ja omal initsiatiivil kokku soovivate valdade/linnade ühinemismenetluse tähistamiseks mõistet „ühinemine", ilma vabatahtlik-sunniviisilise liialduseta.

Allikas: Maaleht Online

Valdade liitmise ja lahutamise mõistetest

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing