Kas mõrvar on ka inimene?

29.09.2008 | Tõnis Lukas | Sotsiaal, Haridus, Elu

Vist on. Otsime igast mõrvajuhtumist inimlikke jooni. Ja üldiselt neid ka leitakse, kohati isegi hakatakse mõrvarit oma ohvritega samastama. Ka tema olevat ju ohver!

Eriti targad ja emotsioonideta oleme siis, kui traagilised sündmused toimuvad meist eemal. Kauhajoel juhtunu pole aga vaid kauge õnnetus naaberriigis, see on kurb ja valus sündmus, mis puudutab meid kõiki.

Raske on täpselt teada saada, miks Kauhajoe koolitulistaja koletu veretöö toime pani. Põhjuste otsimiseks tuleb üritada siseneda sellesse maailma, milles Matti Juhani Saari elas ning püüda sellest aru saada.

Matti Juhani Saari maailm oli suuresti virtuaalne ja infotehnoloogiline. Võib öelda, et see on nii paljudel tänapäeva noortel, kes arvestatava osa oma igapäevasest ajast võrgumaailmas veedavad.

Seda eriti tehnoloogiliselt arenenud Soomes. Tuli ju just sealt viimati teade, et ligi sada tuhat leibkonda on loobunud televiisorist. Peamiselt seetõttu, et neile piisab muudest tehnilistest vahenditest, et endale ise meediakeskkond kujundada. Eriti tähelepanuväärne on, et ainult arvutile on teinud panuse veerand üksi elavatest soome noortest. Mis ühisest meediaruumist me saame selliste tendentside puhul unistada.

Noored leiavad tihti kõik enda meelest vajaliku virtuaalsest keskkonnast. See virtuaalne maailm on rohkem või vähem anonüümne ja sageli on selles maailmas viibiv noor erinev, teistsuguse minaga kui see, kes käib iga päev koolis, poes või spordiväljakul.

Võime aimata, kes oli tulistajale eeskujuks, ja et eeskuju võimendus läbi meedia. Samas on üsna viljatu otseselt süüdistada televisiooni või internetti - need on paratamatult meie ümber. Süüdistada tuleb neid südametuid inimesi, kes raske raha nimel meelega noorte maailmapildiga manipuleerivad ja sinna tapaiha istutavad.

Kogu meie igapäevane elu on teistsugune kui 15 aastat tagasi ja ka 15-20-aastaste noorte maailm on teistsugune kui juba pisut vanemate oma. Oluline on jälgida, kuidas see suhestub kooli või koduga. Sobitumise või mittesobitumise pinnalt tekkivad väiksemad ja suuremad konfliktid on ju tegelikult kogu aeg meie ümber.

Viimaste koolitulistamiste puhul on eelnevalt olnud internetis kuritööle selgeid vihjeid. Kõik need noored inimesed on tajunud internetti kui reguleerimata meediakanalit nende jaoks ainsa sobiliku väljundina. Kui vägivallatsejast internetisõltlane seda vajab, siis see tähendab, et me peaksime senisest enam uurima uue meedia rolli ja kasutamisharjumusi noorte elus. Siis on võimalik läbi mõelda ja kavandada ka vastavaid koolitusi ja nõustamistegevusi.

Üheks olulisemaks teguriks inimeseks jäämisel on ikkagi inimestevahelised suhted. Nende vähenemine või kadumine võib muutuda kriitiliseks paljudele, aga eriti labiilsematele meie hulgast, ja siis on tagajärjed ettearvamatud. Või siiski teatud määral ennustatavad, kui me ikka teame, kuidas meie kaaslased tegelikult elavad.

Väga oluline roll on siin koolil või täpsemalt sotsiaalsetel suhetel koolis. Mitmes mõttes kõige haavatavam koht - kool - on erinevate suhete kogum. Koolis käivad kohustuslikult kõik noored inimesed, koolis võivad võimenduda või realiseeruda paljud pinged, mis mujal ei tarvitse avalduda.

Seetõttu on eriti oluline, et kõik osapooled endalt küsiksid, mida mina saan teha. Õpetaja jaoks on kindlasti oluline tunda oma õpilasi ja nendega suhelda. See ei ole kunagi olnud lihtne ülesanne ja ilmselt on muutunud veel keerulisemaks. Kaasõpilased kindlasti peaksid oskama ära tunda ja hinnata võimalikke tekkivaid ohuolukordi ning vajadusel ka abi küsima.

Koolijuhi ees on terve nimekiri riskisituatsioonidest - alates tulekahjust ja lõpetades pommiähvardusega - millega võib olla tarvis silmitsi seista. Kohalik omavalitsus peab hoolitsema turvalise keskkonna pärast nii koolide territooriumil kui nende ümber jne.

Üldised juhised, kuidas toimida siis, kui kriis on käes, on haridus- ja teadusministeeriumi kodulehel. Jokela tulistamise järel kasutasime ka Soome kolleegide nõu ning kohandasime mitmeid nende materjale. Paraku on iga niisugune juhtum väga eripärane ning kõiki tegevusi „ette õpetada" seepärast väga raske.

Kindlasti tuleb vägivalla- ja tulistamisjuhtudest avalikult rääkida, koos täiskasvanutega nende üle koolides arutleda. Igasugust kiusamist tuleb märgata ja selle põhjused välja selgitada. Vaid sellisel juhul saavad lapsevanemad ja õpetajad ühiselt põhjuste jälile ning saavad vältida kiusamise muutumist kas kehaliseks või vaimseks vägivallaks.

Kui koolis on eluterve ja loominguline õhkkond, suudetakse ära hoida ka üksikute õpilaste tõrjutus ja vinduvad konfliktid õpilaste vahel. Optimismi tulevikku suhtes tekitab Eesti õpilaste osavõtlik ja murelik suhtumine naaberriigi ühiskonna muredesse.

Kas mõrvar on ka inimene?

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing