Mõtlemapanevalt kole koht

25.09.2008 | Raul Sarandi | Kultuur, Elu

Poolenisti maa sisse vajunud, pehkinud ja lääbakil pargipink, mille ümber vedelevad tühjad suitsupakid ja siidripurgid, betoonist aluse narmendavad ja murenenud servad, puseriti plaadid, umbrohi ja roostes ning vildakil silt. On see aumärk hoolimatusele, ükskõiksusele, enesekesksusele ja minnalaskmisele?

Ei, selle koleda asja selgituseks maasse pistetud roostes plönnilt saab vaevaga lugeda, et tegemist on mootorlaev Estonia hukule püstitatud mälestussambaga.

Julgen tunnistada, et ma ei mõista nende püstiste raudtorude kunstilist sõnumit, aga näha sellel kohal hukkunute mälestust lörtsivana nõukogudeaegset ehituskultuuri ja tänapäevast hoolimatust põlistavat sümbolit samuti ei soovi. Usun, et hoolimatus ja unustus ei tohiks olla need emotsioonid, mis sellest sambast möödujat tabama peaksid.

Paraku on viimaste aastate suurt raharallit saatnud ärategemine, targutamine, mõttetute ja sisutühjade kuulsuste loomine ning pseudotegevustele keskendumine tulemust andmas - otsuseid ei tehta ühiskonna vajadusi arvestades, vaid otsustajad muretsevad ainult ühiskonna kõverpeeglist neile tagasipeegelduva aupaiste pärast. Tekitatakse skandaale, külvatakse kahtlustusi ja siis võideldakse nendega. Keerulised ja vajalikud, ent samal ajal tihti ebapopulaarsed seisukohad ning väljaütlemised jäetakse tegemata, sealt tulenevad tagajärjed aga uputatakse targutuste ja sisutühjade sõnavõttude alla. Populistist võimupoliitik viib sõjas langenute hauale tuusti lilli ainult selleks, et vältida süüdistusi, mis järgneksid tema minemata jätmisele.

Meie omariikluse aluseks oleva Vabadussõja võitu tähistava samba püstitajate pihta poriloopijate enamik väljaütlemisi on eelkõige kantud soovist emotsionaalse sõnamulina sees ise ilus ja tark välja näha - kõik sääsed üritatakse elevantideks puhuda, et seejärel selle taustal poseerides klantsajakirja esikaanele pääseda.

Ühele kunstifriigile ei meeldi ümbrus, teisele alus, kolmandale rist. Lõpuks tuleb igast meediatorust võimalikule isiklikule kasule viitavaid ja proletaarset viha õhutavaid süüdistusi.

Tundub, et mida mõttetum - ehk ainult moodsa kunsti magistritele ja doktoritele arusaadav - on sammas või kuju, seda vähem tuleb kriitikat, keegi lihtsalt ei julgeks suure skandaali kartuses öelda, et kuningas on vahel alasti. Suure kunstimehe maasse torgatud roostes toru või murule veetud kipsihunnikut ei julge keegi kriitika kartuses puudutada. Selliselt sünnivad pseudosambad ja pseudosammastele tuginevad pseudoväärtused.

Kõige selle friigitsemise tulemuseks on, et inimesed ei mõista, mida neile "suure kunstiga" öelda tahetakse. Pärnu Rannaparki sokutatud kaheldava väärtusega friigikunsti ja meie riigi ajaloo ohvriterohkeimat laevahukku meenutavat mälestusmärki tähistatakse ühesuguse roostes sildiga, lastakse ühtviisi laguneda ja maltsa täis kasvada - kunstiks loodu ei ole mõistetav ja tekitab seetõttu ükskõiksust.

Või on see vastupidi - ükskõiksus kõige ümbritseva suhtes, meeletu kriitikakartus ja tühitegevuste ning tühikargajate kummardamine kinnistuvad lõpuks meid ümbritsevas ruumis. Ükskõiksus oma linna, riigi ja rahva suhtes on halvim, mis meid tabada saab.

Populistid üritavad koledatest kohtadest mööda vaadata, nähtut ignoreerida või süüd teiste kaela veeretades tegijana näida. Mingil hetkel võiksid aga nemadki endilt küsida, millised väärtused peaks olema olulised. Loodusseaduste kohaselt lõpeb lilla ja lihtsameelse homse ootus hukuga.

Allikas: Pärnu Postimees

Mõtlemapanevalt kole koht

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing