Enesemotiveerimise kunst

24.09.2008 | Erki Nool | Sport, Elu

STEVE BACKLEY kirjutab oma raamatus "Winning Mind", et kõigest 53% tippsportlastest läheb võistlustele võitma! 37% sooviks on mitte kaotada ja 10% tahab lihtsalt anda oma parimat. Nii võib öelda, et vaid pooled meie sportlastest läksid Pekingisse võitlema võidu eest. On seda palju või vähe? Sydney olümpiakuld ERKI NOOL kirjutab oma kogemustele toetudes, kuidas keskpäraste hulgast välja paista.

EESMÄRK

Mäletan, et kui olin 16-aastane ja TSIKis (praeguses Audentoscs) käisin, siis arutasime ikka poistega, kuidas meil elus edaspidi läheb. Kõik rääkisid endast kuidagi kaudselt: ühel päeval olen hea mees; 21-aastasena olen parem kui 16-aastasena... Ning siis mul ühel päeval turgatas: kui ma nüüd trenni tegema ei hakka, siis see rong sõidab ära.

Ehkki spordis hinnatakse lõppeesmärki, tuleb sportlasel liikuda selle poole vahe-eesmärkide kaudu. Mul ei tulnud lapsena kunagi pähe mõtet olümpiavõitjaks saada. Küll tahtsin näiteks võita "10 olümpiastardi" võistlusi (kuhu ma kunagi ei pääsenud). Vahe-eesmärgid on vältimatud, sest spordis pole võimalik lõigata ülikasumeid või saada äkkrikkaks. Küll on kasumimarginaal kindel, kui püsivalt töötad. Tuleb ära kannatada, et teistele ei tähenda su vahepealsed edusammud midagi. Kuid sind ennast hoiavad need õigel teel.

Lõppeesmärgi saavutamiseks pead sa tingimata ära tegema selle ja selle ja siis veel selle. Parandama tehnikat, lisama jõudu, koguma kurust ja vastupidavust, muutuma psüühiliselt enesekindlamaks. See ongi vahe-eesmärkide mõte.

Kui sa seda teed, siis mingil hetkel tead, et lõppeesmärgi saavutamine on võimalik. Võitlesin end Eesti koondisse, siis tuli juba EMilt medal. Mingil hetkel sai mu suurimaks unistuseks joosta olümpiamängudel Eesti lipuga auring.

MOTIVATSIOON

Motivatsioon on vaimne hoiak. "Motivatsioon pole midagi muud kui vaimne seisund, mis sihitud võidule," ütleb Backley.

Sportlasi on kahte sorti: ühed, kes tahavad vältida kaotust, ja teised, kes tahavad võita. Need, kes kardavad kaotada, vaatavad seljataha. Need, kes on läinud võitma, vaatavad ettepoole. Ühtedel on meeles kaotuse häbi ja inimeste halvakspanu. Teised mõtlevad sellele, kui magus on võit. Ühed väldivad riske, teised võtavad neid.

See, kes üritab vältida kaotust, asetab end märksa suurema pinge ja pressi alla kui see, kes taotleb võitu. Motivatsiooni võib defineerida kui sihipärast ja intensiivset eesmärgi poole pürgimist. Positiivne enesehinnang annab ka positiivse hoiaku. Tuleb jälgida enda tegemisi, mitte teiste omi. Motivatsioon hajub, kui hakkad mõtlema konkurentidelc, tingimustele, auhindadele, kõrvaliste hinnangule. See hävitab võidutahte. Raha ei ole spordis motiveerija. See, kes hakkab krosse kokku lugema, tippu ei jõua. Alati tuleb olla valmis eesmärgi rimel peale maksma.

LAISKUS

Inimesele on loomuomane minimaalselt pingutada see on ametniku ja palgalise üldine hoiak. Ettevõtja ja sportlase hoiak on teistsugune.

Ettevõtja tahab saada omal alal turuliidriks ning sportlane tahab saada maailma parimaks. Kummagi tegevusala kohustabki selliseks hoiakuks. Ma ei kujuta ette laiska tippsportlast. Vähesega rahulduvat sportlast küll, kuid see lõpeb talle halvasti. Kes maksaks nõrgale?

Minu kooliõde TSIKi päevilt Kertu Tiitso oli sportlane, kes oli kuidagi sinna kooli lihtsalt sattunud. Ükski treener teda väga ei tahtnud, pidades teda andetuks. Aga tal oli selline vastik tippsportlase iseloom - mitte ei andnud alla. Siis lõpetas ta kooli, sattus Sven Andresoo treeninggruppi, ja tegi 1996 tõkkejooksus Eesti rekordi, mis püsis palju aastaid.

Kui sul on väga konkreetne eesmärk, mille poole sa teadlikult liigud, siis on see alati võimalik täita. Ning parimate hulgas tasub olla - seal on alati rohkem ruumi, nii spordis kui äris. Mitu miljardikäibega firmat meil on? Mitu 10-miljonilise käibega firmat meil on? Eesti ei ole intensiivne ühiskond. Island on. Riik, kus on poole Tallinna jagu elanikke, hoiab kõigil elualadel end maailnas konkurentsivõimelisena. Islandi käsipallimeeskond on tulnud maailmameistriks - Eesti pallimängijad ei näe seda uneski.

See, kes üritab vältida kaotust, asetab ennast märksa suurema pinge alla kui see, kes taotleb võitu.

Peame saama intensiivsemaks, muud teed ei ole. Tegelen nüüd tõsisemalt golfimänguga ning sõidan Tallinnast hommikul kella seitsmeks Jõelähtmele trenni, et kella üheksaks linnas tagasi tööl olla. Üks mu hea sõber alustab trenni hommikuti kell kuus, et õhtul perega olla. Nii lihtne reegel: kui tahad rohkem jõuda, peadki rohkem pingutama. Pole mõtet öelda, et aega ei ole. Mulle tundub, et majanduse jahtumine paneb meie mõtteviisis palju asju paika - me saime mingi hetk head palka, kuid ei teinud selle eest piisaval määral tööd.

ENESEUSK

Kes sportlastest tahab võita, peab minema võitlusse hoiakuga, et mina olen siin kuningas. Seda tuleb ka vastastele tunda anda. Eneseusk ja selle ilmutamine lisab sulle tugevust ja võtab seda vähemaks vastastelt. Ma töötlesin sageli konkurente enne lõpuala, teatades neile, kui kiiresti kavatsen joosta. Nii mitmelegi mõjus. Aga mind on samuti töödeldud. Mäletan, kuidas ma Sydneys viimases ringis ketast heitsin, ning Tomaš Dvorak muudkui käristas vastu puurivõrku sõrmedega. Närvide mäng.

Või kui Hea Tahte Mängudel New Yorgis oli sealsel staaril Dan O'Brianil hiiglaslik võttegrupp, kes filmis ainult teda. Olin tol ajal juba maailma edetabeli esimene, aga kui valmistusin katseks, siis tõusis tema püsti, liigutas vähe end, ja kohe kogunes kogu tiim ainult teda filmima.

Selline asi mõjub tahes tahtmata, aga sa pead end kõvaks tegema ning mitte laskma ennast häirida.

POSITIIVSUS

Sportlase hoiak peab olema see, et kõik on võimalik. Ongi kahte sorti sportlasi. Ühed seletavad kõrgile ning iseendale, miks ei ole võit võimalik. Nad toovad igasuguseid ettekäändeid: vigastusi, halbu tingimusi, kehva vormi. Teised on aga veendunud, et kõigest hoolimata saab. Hoiak määrab tulemuse!

See on ka ettevõtluses nii: ühed alustavad võimalike takistuste üleslugemisest, teised alustavad otsusest, et asi tuleb teha ära. Ühed ütlevad, et elu on raske, teised ütlevad, et elu on ilus. Mõlemal on õigus.

OTSUSEKINDLUS

Vahest tuleb ka raskeid otsuseid teha, näiteks treenerit vahetada. See pole üldse kerge, pigem tundub, et see sarnaneb abielulahutusele. Mul on olnud kokku üheksa treenerit, aga mu sportlasekarjäär oli ka erakordselt pikk, käisin kokku neljal olümpial (Roman Šebrle läks alles kolmandale).

Keskmiselt kestab tippsportlase karjäär viis aastat, st ühte olümpiat. Kui sa sportlasena tunned, et treener ei ole võimeline sind tippu viima, siis pead tegema muudatuse.

Mina tundsin 1997. aastal, et pean edasiminekuks tegema konkreetse muudatuse ning Rein Sokust loobuma. Saime Reinuga väga hästi läbi, nii et see oli minu jaoks väga raske otsus. Kahjuks ei saa ta sellest tänaseni aru.

1999. aasta jaanuaris olin jällegi seisus, kus tuli teha otsus. Mäletan, kuidas mind halvustati, et võtsin välismaised treenerid. Aga ka Gerd Kanteril on Islandilt pärit treener. Mida on Eesti treeneritel vastu panna?

MIKS ON TIPPSPORTLASED KA HILJEM EDUKAD Seepärast, et nad on spordis püstitanud tohutusuuri maailmamastaabis ülesandeid ja nendega hakkama saanud. Nad on teisisõnu teostanud suuri projekte ja kogenud maksimaalset pingutust ja pühendumist, Nad on teel tippu enamasti juhtinud oma tegemisi ise, mitte kellegi käsualusena. Nad on olnud loomult juhid - selle hoiakuga lähevad nad pärast ka ellu. Edu valem võikski niisiis olla: motiveeritus pluss intensiivsus!

Lihtne reegel: kui tahad rohkem jõuda, peadki rohkem pingutama. Pole mõtet öelda, et aega ei ole.

Allikas: Director

Enesemotiveerimise kunst

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing