Väärarusaamadest priiks

18.09.2008 | Jüri Kõre | Sotsiaal, Regionaal

Viimane, 2007. aastal tehtud õpilaste alkoholi ja narkootikumide tarvitamise uuring kummutas varasemaid eksiarvamusi - et uimastid pole «meie», vaid «nende» probleem.

Esiteks osutus blufiks Hispaania noorte massilistest purjutamistest ja teistest sarnastest kirjutistest tekitatud mulje, justkui oleks meil olukord parem kui Euroopa naabritel. Faktid on aga vastupidised.

Viimase 12 kuu jooksul oli Eesti noortest purjus olnud 68 protsenti (Euroopas 53), marihuaanat või hašišit oli neist sama ajaga proovinud 23 protsenti (Euroopas 21).

Teiseks korrigeeris uuring narkokuritegude rohkema avastamise põhjal tekitatavat arvamust tolli ja politsei jõulisemast müüjate kontrollist. Narkootikumid (v.a kanep) on Eestis lihtsamalt kättesaadavad kui meist lääne pool ja nende kättesaamine on noorte hinnangul lihtsustunud (samas on ligipääs alkoholile muutunud raskemaks).

Kolmandaks lükati ümber ettekujutus venekeelsete elanike uimastilembusest. 2007. aastal oli uimasteid proovinud 39 protsenti eesti koolide poistest ja 24 protsenti tüdrukutest ning vastavalt 33 ja 17 protsenti venekeelsete koolide poistest ja tüdrukutest.

Neljandaks kinnistati arusaama, et peamiseks müügiagendiks on kooli-, trenni-, naabruskonna- jt kaaslased, mitte aga kurjad võõrad mehed tänavalt.

Ja lõpuks: Tallinna, Narva ja Kohtla-Järve noorte huvi uimastite vastu on märgatavalt väiksem Tartumaa eakaaslaste omast: Tartumaal oli kanepi tarvitamise kogemus 32 protsendil 15-16-aastastest noortest, Põhja-Eesti maakondades 20-30 protsendil.

Kui palju neid on?

Tartu kommunaalpoliitikud kommenteerisid neid andmeid üsna emotsionaalselt - võis jääda mulje, et varasem lihtsustatud käsitlus (maksame spordiklubidele rohkem raha ja noored on kaitstud) on muutunud.

Üle aasta on möödas, paraku tundub, et asjad ei lähe sugugi ülesmäge. Kuu aega tagasi avalikustas Tallinna linnavalitsus värske, 2008. aasta küsitluse tulemuse. Neidude hulgas on uimastitarvitajate osa vähenenud, noormeeste seas kasvanud, nii et keskmisena on seis endine, nadi.

Kas Tartumaal on asjad kenamad või kehvemad, seda me ei tea. Uusi andmeid pole avaldatud. Kuid uimastiennetust, ravi või rehabilitatsiooni puudutavatesse plaanidesse ilmub plusside (tehtud) kõrvale üha rohkem miinuseid (tegemata) või mahakriipsutusi.

Hariduse arengukavas oli nõue, et igas koolis peaks olema oma narkoennetuse kava. Kas mõni kool sellise ka valmis sai, pole teada. Kuid arengukavast on see taotlus tänaseks maha tõmmatud. 2009. aastal pidi algama sõltuvusprobleemidega isikute rehabilitatsioonikeskuse rajamine.

Aga linnavalitsus tegi suve hakul ettepaneku rehabilitatsioonikeskuse loomise mõte maha matta, sest narkomaane on vähe ja nende ravi ning rehabilitatsiooni tarbeks saab mujalt teenust osta!

Kui palju siis võiks Tartumaal narkomaane olla? Ametlik dokument, mida Eestist vastavasse üleeuroopalisse narkootikumide ja narkomaania seire keskusesse Lissabonis saadetakse, räägib 13 800 süstivast narkomaanist. Eksperdid kasutavad süstijate kohta ka hinnangut «kuni 25 000».

Narkootikumide regulaarselt või episoodiliselt tarvitajate üldarvu ei riskita ametlikesse paberitesse kirjutada. Asjatundjad nimetavad arvu 60 000 ehk 4% elanikest.

Kui kõrvutada seda näiteks Hollandi andmetega (ligi 400 000 kanepi ja 200 000 muude uimastite tarvitajat aasta keskmisena, 6% elanikest) siis ei tundu 60 000 ülepaisutatud number. 85-87 protsenti uimastitarvitajatest on Põhja-Eestist, järelikult ülejäänud Eesti osaks jääb u 9000 tarvitajat.

Pole meie asi!

Küll tahaks väita, et Tartumaal on seis parem kui naabermaakondades. Miks? Näiteks võib arutleda, kas viimasel aastal arvukad Võrumaalt pärit noorte narkokullerite kinnipüüdmised on juhus või on sel seos noorte igapäevaelu ja käitumisega.

Aga avalikustatud fakte pole ja seetõttu hindame Tartumaa uimastitarvitajate arvu proportsionaalseks elanike üldarvuga. Seega ligi 20 protsenti «ülejäänud Eestist» ehk 2000. Tõsi, ravi ja rehabilitatsiooni vajajaid on neist vähem.

Hollandlased peavad kõiki süstijaid probleemseks, kuid näiteks kanepitarvitajatest hindavad probleemseks iga viiendat. Eestis on käibel kanepist kangemad uimastid ja probleemseid isikuid rohkem. Ka ravivajadused on keerukamad, näiteks on enamik süstijatest HIVi nakatunud.

Detailsemaks ei ole selle arutlusega mõtet minna. Koalitsioonipoliitikute või linnaametnike argumendid (võta kinni, kes on eksitava väite «teenuse vajadus narkosõltuvuse osas on 5 last ja umbes 10 täiskasvanut» autor) pole sõltuvusprobleemidega isikute rehabilitatsiooni vajaduse hindamisel pädevad.

Pikka aega mõjutas nii tavakodanike suhtumist narkomaanidesse kui ka poliitikute tegevust hoiak, et narkomaania pole «meie» probleem. Sellise suhtumisega kukutati 2001. aastal läbi Tartusse ELi raha eest sõltuvusprobleemidega isikute rehabilitatsioonikeskuse rajamine.

Et Tallinna rehabilitatsiooniasutused (laste turvakeskus jt) ei suuda rahuldada kohapealset teenusevajadust, siis on tartlastel lootust abi saada Ida-Virumaalt (OÜ Corrigost Jõhvis ja Sillamäe narkorehabilitatsioonikeskusest).

Mõlemas on paarkümmend kohta, seega on teenuse saamine pigem teooria.

Neli keskust sõltlastele

Üleriigiliselt on suhtumine probleemisse vähemalt plaanide tasemel varasemaga võrreldes muutunud. «Narkomaania ennetamise riiklik strateegia aastani 2012» on kasutusele võtnud mõningaid momente hollandlaste kahjude vähendamisele keskenduvast suhtumisest.

Kahjude vähendamine tähendab nt tavakodanike hoidmist narkomaanide varguste ja rünnete eest sõltlastele odava asendusnarkootikumi (metadooni) andmisega. Aga ka tarvitajate tervise või elu säästmist ravi ja/või rehabilitatsiooni kättesaadavusega.

Strateegia kuulutab, et perioodi lõpuks on loodud 4 sõltuvuspsühhiaatrilist ravikeskust, 4 ööpäevaringset rehabilitatsiooniasutust võõrutusravi läbinutele, 4 täiskasvanud uimastisõltlasi teenindavat ravi- ja rehabilitatsioonikeskust, 4 rehabilitatsioonitalu ja 3 laste rehabilitatsiooniasutust.

Kui kõrvale jätta laste rehabilitatsiooniasutus, mida Lõuna-Eestisse ei kavandata, siis näeb plaan siiakanti ette nelja keskust. On raske leida argumente väitmaks, et Elvas, Räpinas, Võrus või Viljandis saaks ravi või rehabilitatsiooni korraldada paremini kui Tartus ja seetõttu on Lõuna-Eesti asutuste jaoks optimaalne koht seal.

Kuigi asukoha valik on keeruline, parandab narkorehabilitatsiooniasutus, nagu ka Tartu Vangla, tartlaste turvalisust, ja seda ei peaks tõrjuma.

Väärarusaamadest priiks

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing