Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Andrus, ära aja naljajuttu!

18.09.2008 | Taavi Veskimägi | Riik, Rahandus, Majandus

2009. aasta eelarve koostamisel on rohkem püütud asju näiliselt korda saada kui tegelikke lahendusi leida. Paratamatult tekivad paralleelid 2008. aasta lisaeelarve koostamisega.

Nüüd teame juba, millega selline lähenemine lõpeb - 2008. aastal kulutab Eesti riik rohkem, kui eelarvesse tulusid laekub. Välja on kujunenud Ansipi valitsuste käekiri. Kui võrrelda Ansipi eelmise valitsuse ja praeguse valitsuse poliitikakujundamise stiili, on seal rohkem sarnaseid kui eristavaid tunnusjooni. Lühiajaline poliitiline kasu domineerib tegelike sisuliste lahenduste üle. Nimetan sellist poliitikakujundamise stiili surfarluseks.

Valitsuse jätkuv suutmatus näha puude taga metsa sundis mind panema kirja seitse reeglit, mida ei tohiks eelarve koostamisel teha. Ja ma pole neid eitusi mõelnud välja kujuteldavate olukordade kirjeldamiseks. Need punktid võiksid vabalt olla opositsioonile juhendmaterjaliks 2009. aasta riigieelarve menetlemisel riigikogus. Kõik ainult selleks, et bluff eelarvest välja saada ja eelarve rasketele aegadele kohaselt vastutustundlik tuleks. Mõni nädal enne riigikogule esitamist eelarve hetkekavandit vaadates näeb seal numbreid, mida ei saa tõsiselt võtta. Alates eesmärgist alandada omavalitsuste defitsiiti järgmisel aastal kukkuva tulumaksu juures miljardilt 200 miljonini kuni trahvitulude laekumise olulise kasvu planeerimiseni.

1. Tulusid ei tohi planeerida kuludest lähtuvalt

Eelarvet ei tohi teha tagasiarvestuse põhiselt. Põhimõttevaba on arvestada, kui palju on vaja ühte või teist maksu-aktsiisi tõsta, et tulud kataksid kulusid. Niisugune lähenemine viib välja näiteks gaasiaktsiisi neljakordistamise ettepanekuteni.

2. Avalikkusega ei tohi manipuleerida

Eelarve koostamise kirjutamata reegel on, et ministrid tõestaksid avalikkusele kulutuste möödapääsmatust. Kui kiirabile on raha tarvis, tuleb näidata, kuidas inimesed ilma vajaliku abita surevad. Kui tuletõrjele on raha tarvis, tuleb näidata tules hukkuvaid inimesi. Sellisele strateegiale ei tohi valitsuskabinet alluda. Minister, kes ei suuda riigi võimaluste piires seadusega sätestatud ülesandeid oma valitsemisalas täita, peab kõrvale astuma.

3. Praegused otsused ei tohi rikkuda tulevasi võimalusi

Eelarve ei tohi lähtuda vaid lühiajalistest eesmärkidest. Tuleva aasta eelarve soovid ja võimalused tuleb saada tasakaalu, kuid 2009. aasta ei ole loodetavasti maailma lõpp. 2010. aasta tuleb veel keerulisem, kui tehakse otsuseid, mis uut majanduskasvu mitte ei soosi, vaid pidurdavad. 2009. aasta eelarve koostamisel on valitsusel korraga vaja täita kaks ülesannet. Esiteks: vähendada kulusid; ja teiseks: kulud selliselt ümber struktureerida, et see looks eeldusi uuele kasvule. Kui eelarve tagant paistaksid välja tugevad struktuursed reformid, võiksime reformide ülemineku kulusid vaadata väljaspool tavapärast eelarvetasakaalu.

4. Arvestuslike kulude vähendamine

Arvestuslike kulude teadliku alaplaneerimisega ei tohi trikitada. Riigieelarves on kulud, mille taha kirjutatakse A-täht. See näitab arvestuslikke kulusid, mille puhul kulu tegemise valem tuleneb seadustest, ja raha peab riigikassast välja maksma just parasjagu nii palju, kui palju selleks kulub. Pole tähtis, mis number eelarves kirjas on. Vanemahüvitis on näiteks selline kulu. Ja valitsusel võib olla kange kiusatus tasakaalus eelarve kokkusaamiseks näidata neid arvestuslikke kulusid tegelikult prognoositavatest väiksemana.

5. Kulud blufitud tulude arvelt

Tulusid ei tohi üles bluffida. Seda kiputakse ikka tegema, et näidatakse näiteks riigivara müüki tegelikust oluliselt suuremana, jne. Näiliselt on tulud eelarves olemas, tulud ja kulud pole omavahel seotud, kulud tehakse ära, tulud jäävad laekumata. Kui riigikassa ei jälgi hoolsalt, siis ministeeriumid kipuvad kiiremini kulutama, müüa aga ei taheta või ei suudeta. Iseasi on veel küsimus jooksvate kulude finantseerimisest ühekordsete tuludega. See pole jätkusuutlik. 2009. aasta puhul lisandub veel probleem seoses majandusprognoosiga. Tuleva aasta eelarve aluseks olev suvine majandusprognoos ja sellest lähtuvalt ka riigieelarve tulude laekumise prognoosid on endiselt mõistetamatult optimistlikud. Selliselt tulud tõenäoliselt ei laeku. Mis tähendab, et isegi kui me saame selle prognoosi alusel tulud ja kulud tasakaalu, siis tegelikult lõpetame ilmselt 2009. aasta ikka defitsiidiga.

6. Eelarve koostamisel ei tohi olla tabusid

Väikesed lapsed tõmbavad end teinekord jonnitujus päris pulgaks. Sama ei tohi juhtuda ministritega eelarve koostamisel. Ükski kulu või tegevus ei tohi olla väljaspool konstruktiivset kriitikat. Ei tohi olla tabuteemasid, mille üle ei julgeta kõnelda. Kui inimesed muutuvad meie väga jäiga eelarvestruktuuri juures jäigaks, on heade lahenduste asemel tulemuseks halvad.

7. Valitsus ei tohi initsiatiivi kaotada

Valitsus ei tohi eelarve tegemisel initsiatiivi kaotada ja lasta eelarvepoliitilisi otsuseid teha nirkidel, krokodillidel või ninasarvikutel. Siis ei ole lõpuks selge, kes kõige selle eest vastutab. Eelarve on ja jääb valitsuse dokumendiks, valitsus peab eelarve eelnõu kokku panema ja kannab täit vastutust kõige eest, mis selles sisaldub.

 

Allikas: SL Õhtuleht

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing