Intervjuu: Tõnis Lukas: ''Pelgalt head eksamitulemused ei tee veel kooli heaks''

06.09.2008 | Teet Korsten | Haridus

Haridus on valdkond, mis ei jäta külmaks ühtegi Eesti tulevikule mõtlevat inimest. On kindel ja hea tunne, kui hariduslaeva kaptenisillal seisab usaldusväärne ja intelligentne inimene.

1. september paneb vist ka kõige paadunuma südame kergest erutusest tugevamalt põksuma, sest kui me ise kooli ei lähe ega tee seda ka meie lapsed, siis kõik me oleme vähemalt kunagi koolis käinud. Kas teil pingelise graafiku tõttu ikka jagus jõudu ka emotsioonideks?

Siis oleks inimene ikka täiesti kustunud, kui ta 1. septembrit pidupäevana tähele ei paneks. Mu oma lapsed läksid samuti hommikul kooli - vanem tütar käib praegu viimases klassis, noorem käib 2. klassis ja ega kolmaski laps, Ats, koju jää, sest tema käib lasteaias. See on tähtis päev - meenuvad enda kunagised esimesed koolipäevad ja 1. september teeb ikka meele rõõmsaks.

Kuidas teie 1. september möödus?

Nagu ministril ikka, oli hommikul paar koosolekut. Andsin Raadio Elmari Tartu stuudiost otseintervjuu 1. septembri puhul. Siis kõnelesin Tartu ülikooli pidulikul avaaktusel. Siis andsin Tartu kommertsgümnaasiumis kõigile neile, kes esimesse klassi läksid - Eestis oli neid sel aastal üle 13 000 -, aga konkreetselt kommertsgümnaasiumis õppima asunuile sümboolselt üle Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva puhul ilmunud "Eesti lipu värviraamatu", mida saab värvida ja kust saab ka teadmisi. Edasi läksin Põlvasse, kus kuulutati välja koolirahu, ja pärast seda andsin pressikonverentsi. Hiljem olin Eino Elleri nimelise muusikakooli avaaktusel, kõnelesin seal, ja veel oli ministeeriumis väike pidulik koosviibimine, mille käigus anti vanematele töötajatele tänukirjad.

Oma lapsi ikka nägite sel päeval?

Ikka. Hommikul enne kooli Tartus ja õhtul ka.

Põhjamaades minnakse kooli juba pooles augustis ja mõni Eestis ütleb , et 1. september on nõukogude aja pärand. Ega plaanis ole seda päeva nihutada?

Loomulikult on koolimineku aega ajalooliselt nihutatud ja kui me olime talurahvas, siis kool algas alles pärast saagikoristust. Ma arvan, et 1. september on muutunud traditsiooniliseks ja sel on oma väärtus.

Enamikul meist on oma õpetaja Laur. Kas teil on ka selline õpetaja, keda meenutate kõige suurema tänulikkusega?

Mul oli meeldivaid õpetajaid päris hulga. Keskkooliosast on mul väga positiivselt meeles füüsikaõpetaja Vilma Kukrus, kes on nüüdseks kahjuks surnud, ja laulmisõpetaja Merle Ilus. Eks mul oli õpetajatega ikka jagamist ka ja päris sellist õpetaja Lauri mul vahest ei olnudki.

Ma pidasin silmas just meesõpetajaid. Nemad või nende puudumine on vist üks meie hariduselu probleeme...

Isegi kehalise kasvatuse ja tööõpetuse õpetajad olid mul naisterahvad, samuti matemaatika ja füüsika omad. Suures koolis - ma käisin Tallinna 1. keskkoolis, praeguses Gustav Adolfi gümnaasiumis, mis on ikka suur kool - külakooli mõttes sellist õpetaja Lauri, kes oleks õpilasele nii lähedal, ei olegi ja sellest on kahju. Selle võrra võib kadestada väiksemate kohtade koolide lapsi - kui neil on mõni hea õpetaja, siis see kontakt on võib-olla lähem kui suures linnakoolis.

Milline õpetaja te ise olite?

Ennast on raske hinnata, aga see oli huvitav ja põnev aeg. Ma organiseerisin õpilastele koolitöö kõrvalt üritusi ja võtsin neid kaasa üle-eestilistele suurtele sündmustele, rääkisin ajaloost selliseid asju, mida varem räägitud ei olnud. Mäletan, et tegelesin nendega päris palju, ja seepärast arvan, et olin kohapeal päris tuntud õpetaja. See aeg oli õnnelik ja andis mullegi tohutult palju.

Hiljuti pahandas Jõhvi vallavolikogu kohaliku gümnaasiumi direktoriga, kes tahtis kehtestada gümnaasiumi pääsemise katsed. Ja veidi aega hiljem esinesite teie avaldusega, et tuleks kehtestada tasemenõuded gümnaasiumi pääsemiseks. Mis selle mõtteni viis?

Ei ole normaalne, et osas koolides on katsed esimesse klassi mineku puhul. Selle nähtuse üks põhjusi on see, et mõnesse kooli tahtjaid on nii palju, et neid peab hakkama valima, ja isegi kõik selle piirkonna lapsed ei pääse sellesse kooli. See tekitab õpilases varakult pinget ja võib lapsele mõjuda vapustavalt. See pole hea stiil. Millest see johtub? Inimesed panevad tegelikult oma lapsi juba esimesest klassist gümnaasiumijärjekorda. Nad arvavad, et lapse konkurentsivõime tõstmiseks tuleb ta panna esimesest klassist kooli, kust on hiljem kergem pääseda ülikooli, et juba see vool viib lapse kaasa. Et kui laps läheb alles pärast põhikooli lõpetamist linna, ei ole lapsel enam võrdseid võimalusi, sest kõik kohad on täis.

Tuleb tekitada olukord, kus väikesed koolid ei jookseks tühjaks isegi algkoolilastest seetõttu, et nad viiakse juba verisulis linnakooli gümnaasiumijärjekorda. Selleks tuleks viia see filter, need nõuded kooli sisseastumiseks esimesest klassist hoopis kümnenda klassi algusesse. Ühtlustatud nõuete kehtestamine, tänu millele kõik tõesti tunneksid, et kui neil on teatud küpsus, siis nad saavad teistega võrdselt konkureerida, et nad on võimelised minema ükskõik millisesse gümnaasiumi, on tohutult tähtis ning lahendab tegelikult ka Eesti koolivõrgu probleemid.

Konspiratsiooniteoreetikud ütlevad, et selle sõelaidee taga on hoopiski taotlus suunata kutseõppeasutustesse rohkem õpilasi.

Eks seegi ole üks valikutest. Nii gümnaasiumis kui kutsekoolis on liiga palju väljalangejaid - see tähendab neid, kes kahetsevad hiljem oma valikut. Tähtis on, et pärast põhikooli mõtleksid laps ja tema vanemad, mis on see õige valik - ning miks mitte siis kutsekool, kui pole piisavalt huvi akadeemilisema gümnaasiumi vastu.

Kas meie kutsekoolide tase on piisavalt hea?

Meil on väga häid erialasid ja terveid kutsekoole, kust kõik saavad kenasti tööle ning kus on päris hea ja rahvusvaheline tase. Kui nüüd lähiaastatel tulevad ka tohutud miljardid, millega me kõik kutsekoolid sisuliselt läikima lööme, on seal ka keskkond selline, et sinna lausa tahetakse minna. Kaasa arvatud Ida-Virumaa kutsehariduskeskus saab suured investeeringud.

Kas on uudiseid ka hariduselu regionaalpoliitilisest osast?

Sellest sügisest hakkab kehtima noorte õpetajate lähtetoetus. Kõik need, kes sel aastal said õpetaja kutsekvalifikatsiooni ning asusid tööle õpetajana väljaspool Tallinna ja Tartut, võivad taotleda lähtetoetust, mis on kokku 200 000 krooni suurune (esimesel aastal 100 000 ning teisel ja kolmandal aastal 50 000 krooni). See toetus on orienteeritud just nendele piirkondadele, kus on õpetajaid raske leida ja kinni hoida. Vaatame, kuidas selline riiklik samm esimesel aastal tulemusi annab. Loodan, et see stiimul annab järgnevatel aastatel veel rohkem tulemusi, kui sellega harjutakse. See raha ei ole ju fantastiliselt suur, aga see on noorele õpetajale enda sisseseadmiseks uues kohas kindlasti üpris tõsine abi.

Igal aastal on teemaks ajakirjanduses avaldatud koolide edetabelid. Kuidas te neisse suhtute?

Arvan, et ainult riigieksamite alusel koole reastada ja öelda, et see ongi paremuspingerida, ei ole aus. Hea kooli teeb heaks ka mitu muud külge: näiteks demokraatlik koolikeskkond, turvalisus koolis; see, kas õpetajad arendavad ennast piisavalt täienduskoolitustel, kas koolis on huviringe, milline on koolihoone seisund, kui palju on kooli ümber turvalist ruumi. Kõik see kokku moodustab ühe kooli näo ja tunde ning kui koole pingeritta panna, siis kindlasti ei saa lähtuda vaid riigieksamite tulemustest.

Milline on patriootilise ja riigikaitsealase õppe juurutamise seis koolis?

Riigikaitsealast õpetust on sellest sügisest täiendavalt hakatud õpetama 15 gümnaasiumis või kutsekoolis. Päris märgatavad sammud. Ja muidugi on selle nimel ka tööd tehtud - nii haridus- kui kaitseministeeriumis -, et propageerida ja tungivalt soovitada koolidel riigikaitseõpetus õppeainena sisse viia, ning see on hakanud vilja kandma. Nii religiooni- kui riigikaitsealase õppe maht koolis saab täpselt paika õppekava tegemisel. Minu meelest peaksid mõlemad ained õpilasele vabatahtlikud ja koolile gümnaasiumiosas kohustuslikud olema.

Kuidas kulgeb vene õppekeelega koolides eestikeelsele õppele üleminek - protsess, mida peljati ja millega on varem venitatud?

Siin on kaks poolt. Üks on eesti keele rolli üldine tõstmine koolis ja see ikkagi edeneb. Siin on mitmeid märke ka Kohtla-Järve linnast. See, et haridusministeeriumi allasutuse, keeleinspektsiooni tegevus on olnud järjekindel ja linn on otsustanud tegutseda konstruktiivselt, ongi olnud põhjuseks, et Kohtla-Järve kolme kooli juhid on nüüdseks ameti maha pannud. Ma loodan, et nende asemele leitakse pädevad pedagoogid, kes valdavad eesti keelt ja ammutavad oma informatsiooni eestikeelsest meediast ning kuuluvad Eesti ühiskonda.

Teine pool on konkreetne üleminek gümnaasiumides ja see on sel sügisel saanud uut hoogu - üks kohustuslik aine on juurde tulnud. Ühe aine mahus on kohustuslik kõikidel koolidel kas ühiskonna- või muusikaõpetus eesti keeles. Väga paljud koolid on vabatahtlikult üle läinud veel lisaainetele ja saanud selle eest ka rahalist toetust. Muidugi me ka kontrollime, et tunnid ikka toimuksid riigikeeles ja et neist oleks ka kasu.

Kas toimub seire, mida õpetatakse vene õppekeelega koolides näiteks ajalootunnis?

Venekeelsetes koolides Eestis on samad ajalooõpikud, mis eesti koolis - need on tõlgitud vene keelde. Loomulikult kasutab osa õpetajaid abimaterjale ning on omaenda maailmapildi kujundanud selle järgi, kus nad on ise hariduse saanud ja millised on nende veendumused. Me teame, et ainult vähemus venekeelsete koolide ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajatest on oma hariduse saanud Eestis. Kui sinna lisandub veel riigikeele mittevaldamine, on selge, et ka kohalikust meediast ei saada informatsiooni, ja nii kujuneb olukord, kus õpetaja ei suuda tänapäeva Eesti elu mõtestamisega oma õpilastele hakkama saada. Siingi on lahendus eestikeelse õppe sisseviimine venekeelsetesse gümnaasiumidesse. Eesti kirjandus, ajalugu ja ühiskonnaõpetus on ained, mis ühiskonda tutvustavad ning mis mõne aasta pärast on eestikeelsed. Selles vallas toimuvad kaadrimuudatused, mis aitavad õpetuse sisu ja hoiakuid ühtlustada.

Kellele võlgneme tänu, et meil pole toimunud haridusteemalisi rahutusi, nagu on olnud Lätis?

Meie ühiskond on üpris küps ning kõik, kes siin elavad, on ära teeninud tänu selle eest, et oleme suutnud hoiduda suurematest rahvustevahelistest konfliktidest.

Allikas: Põhjarannik

Intervjuu: Tõnis Lukas: ''Pelgalt head eksamitulemused ei tee veel kooli heaks''

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing