Eelarvemuinasjutt: onu tõi kommi ja sõi selle siis ise ära

06.09.2008 | Ott Lumi | Seadusloome, Riik, Rahandus, Majandus

Peaminister teatas neljapäeval, et 2009. aasta riigieelarveprojekt hakkab valmima ja antakse riigikogule õige pea üle. Seda, mida see eelarve täpselt sisaldab, saame veel näha, kuid on selge, et enamikule riigieelarvest sõltuvatele sihtrühmadele, alates õpetajatest ja lõpetades politseinikega, ei too see rõõmusõnumeid.

Nendega solidaarselt kannatabkahtlemata ka suur osa erasektori töövõtjaid, kelle olukord pole suure inflatsiooni, pidurduva palgakasvu ja suureneva tööpuuduse tõttu grammigi kergem. Erasektorist kostabki juba üleskutseid palkade vähendamiseks. Seepeale on jõudnud ametiühingud juba teatada, et nemad ei nõustu ei kärbete ega külmutamisega. See on tegelikult sama hea, kui tõdeda suve lõpus, et talve tulekuga ei olda nõus.

Kommid söödi ära

Ma ei hakka enam pikalt jutustama teemal - kes on süüdi. Õigupoolest siin polegi suurt heietusruumi, sest on selge, et peale maailmamajanduse jahtumise ja Eesti majandustsükli langusfaasi on kindlasti süüdi need Eesti valitsused, kes headel aegadel piisavalt konservatiivset joont ei hoidnud, lubasid heausksetele valijatele head ja paremat ning kuumendasid sellega veelgi ebamõistlikku tarbimist. Kokkuvõttes juhtus see, mis oli ette teada - onu tõi kommi ja sõi selle ise ära. Ehk nende nn heade aegade valitsuste, kes pakkusid igast kraanist roosamannat, "heateo" peab tänane valitsus inimeste väheneva heaolu ja turvatunde ajel korvama.

Täna on viimane aeg algatada sisuline arutelu meie tegelike võimalike lahenduste üle. Selles on võtmeroll loomulikult valitsusel. Teatud lahendused hetkevajaduste rahuldamiseks, nagu lisalaenude võtmine, peaks olema välistatud. Selle kohta kehtib ütlus, et see on nagu püksitegemine - alguses on soe, aga pärast on veel külmem. Ilmselt ei aita meid ka rohkem töötamine. Eurostati andmetel töötab eestlane nädalas keskmiselt 2 tundi rohkem kui vanade Euroopa Liidu riikide töötaja. Probleem on meie kaks korda väiksemas tööviljakuses. Tööviljakuses konkureerimegi Euroopas punase laterna rollis Lätiga.

Inimese tasemel võib olla teatud laadi lahendus oma tulude suurendamiseks näiteks osa- või täisajaga töötamine väljaspool Eestit. Riigi jaoks makrotasemel tähendab see aga veelgi suuremat kvaliteettööjõunappust. Iga tervemõistuslik inimene saab aru, et ka kulukärbetel on mingid piirid. Kiirabist ja politseist me vist tsiviliseeritud ühiskonnana ei ole siiski valmis loobuma.

Me nimelt oleme väheefektiivsed ehk saavutame ühe energia- ja ajaühiku kohta vähem kui oleks vaja selleks, et jätkuvalt majanduskasvu nautida.

Riigiametnikud rotatsiooniringile

On päris selge, et väga suur osa madalat tööviljakust põhjustavaist tegureist on objektiivselt põhjendatavad. Kõrge tööviljakus eeldab tootmise baseerumist nüüdistehnoloogial, kvaliteetset infrastruktuuri ja kvalifitseeritud tööjõudu. Ennekõike allhankemajandusena toimivas Eestis ei ole seda saanud kuigi palju olla.

Kui me räägime aga tööviljakusest ühes innovatiivsusega, siis vaatab meile vastu karmim statistika, millele moraalset õigustust leida on tunduvalt keerulisem. Nimelt on oluliselt raskem seletada, et väikeses ja ettevõtlusvabaduse erinevates edetabelites kuldmedaleid noppinud Eestis on valmis ettevõtlusega tegelema kaks korda vähem inimesi kui sessamas vanas Euroopas, mida meile endile meeldib sageli tituleerida vanameelseks ja paindumatuks. Suur avalikus sektoris hõivatute arv on omakorda ka madalama tootlikkuse indeksi põhjus, sest avalik sektor tervikuna on vähem tootlik.

Siinkohal aga ei liitu ma mitme kolleegiga, kes on ise tegelikult selle supi kokku keetnud ja asunud seepeale kõikides hädades riigiametnikke süüdistama. On päris selge, et Eesti riigiametniku keskmine tase on küllaltki terane ja ollakse piisavalt hea haridusega ning meil pole põhjust neid kamaluga välja vahetada.

Selle asemel tasub mõelda meetoditele, millega meist arenenumad riigid oma riigiaparaati efektiivsena hoiavad. Näiteks tuleks lõpetada olukord, kus üks ametnik sammaldub ühel ametikohal aastaid, vaid mõelda ametnike rotatsioonisüsteemile, mis muu hulgas vähendab ka korruptsiooniriske. Või tasuks mõelda näiteks mitmes riigis levinud riigiasutuste atesteerimissüsteemile, mille sisuks on aeg-ajalt toimiv riigiasutuste institutsionaalne akrediteerimine, mis peab välja selgitama, kas nende olemasolu on veel vajalik või võiks käputäie funktsioonide üleandmisega mõnele muule organile kulusid oluliselt kokku hoida. On tegelikult üllatav, et valitsusest pole olnud kuulda praktiliselt mitte ühtegi initsiatiivi, kuidas avaliku halduse toimimist innovatiivsemaks teha.

Allikas: SL Õhtuleht

Eelarvemuinasjutt: onu tõi kommi ja sõi selle siis ise ära

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing