Soome poolehäälsus ja Eesti otseütlemine

05.09.2008 | Andres Herkel | Välis, Euroopa

Soome presidendi Tarja Haloneni arvamus, et Balti riigid peaksid suhetes Venemaaga vähem jäigad olema, äratab mitmesuguseid mõtteid. Kõigepealt meenub, et Haloneni lähenemisel on Soome poliitikas pikk traditsioon.

Kui teine Soome sotside suur liider Paavo Lipponen hiljuti Nord Streami teenistusse läks, siis oli põhjust meenutada tema ütlemist, et Eesti peaks loobuma sellistest suhetest Georgia (Gruusia - toim.) ja Ukrainaga, mis võiksid Venemaad ärritada. Taasiseseisvumise ajast on mul eeskätt meeles see, et Soome sõpradel oli enamasti piinlik oma riigi juhtkonna pärast, sest suhtumine Eesti iseseisvusliikumisse oli vägagi vaoshoitud.

Ei tahaks maalida apokalüptilist pilti sellest, kuidas Soome Eestile uue külma sõja tulles selja pöörab. Loodan, et seda ei juhtugi. Küll aga tuleks kainelt mõelda, mis on erineva Venemaasse suhtumise tegelik põhjus. Ennekõike on meil erinev ajalooline kogemus, mis paneb Eesti ja Soome poliitikuid erinevalt käituma.

Eestil on otseütlemise kogemus Moskva suunal alates kaheksakümnendate aastate lõpust ja see tõi suurt edu. Kui oleksime poolel teel seisma jäänud ja piirdunud isemajandamisega või uue riigi loomisega ENSV baasil, siis oleksime teinud ränga vea. Eestlaste kollektiivses mälus on peamiselt kaks seisundit: esiteks see, kui rääkida ei lastud, ja teiseks see, kui hakati julgelt ja täiel rinnal rääkima - kõigest! Vahepealset seisundit ei ole. Seevastu Soome poliitilisi seisundeid on pikka aega iseloomustanud poolehäälsus, vajadus Vene suunal suu kinni pidada. See poolehäälsuse traditsioon kestab siiani ja mõnikord nimetatakse seda poliitiliseks tarkuseks.

Halonen ütleb: "Me pole iialgi olnud kommunistlik maa, veel vähem Nõukogude Liidu liige". Tõepoolest, siin ongi erinevus ja ma loodan, et Haloneni kavatsus polnud selle lausega Eestit halvustada. Meie ütleme, et jah, olime okupeeritud ja annekteeritud Nõukogude Liidu koosseisu vastu rahva tahet ja rahvusvahelist õigust". Just sellest perioodist on pärit ka meie üsna tihedad suhted teiste samasse impeeriumi kuulunud ikestatud rahvastega.

Soomlaste kontaktid Georgia ja Ukrainaga pole mingil moel võrreldavad. Sellepärast ei saa ka soomlased öelda eestlastele, et jätke nood saatusekaaslased rahule, ärge neid nõustage ja laske Venemaal seal toimetada, nagu nende suurriiklikud huvid parasjagu ette näevad. See seisukoht pole mitte ainult vastikult küüniline, vaid ignoreerib ka meie ajaloolist kogemust ja ekspertiisivõimet.

Georgia sündmused on ohtlikult kasvatanud info- ja hoiakulõhet siin elavate eestlaste ja venelaste vahel. Tegelikult läbib samasugune lõhe kogu endise Nõukogude Liidu ruumi. Keskerakond püüab selles olukorras endale siinsete venelaste hääli kindlustada, püüdes istuda mitmel toolil korraga. Riigikogu avaldusele vastu hääletades kindlustasid nad venelaste toetust, aga nende seisukohti saatis pigem ebalevus.

Soomes seevastu on punase ideoloogia traditsioon alati olemas olnud. Nagu Venemaal on bolševikest tihti saanud Vene-Euraasia suurimpeeriumi eestkõnelejad, nii on Soomes välja ilmunud keegi Johan Bäckman, kes kuulutab Eesti riigile kadu ja samastab end Vene euraasialaste liikumisega. Eesti kultuuriruumis pole sedalaadi mõtetel isegi kõige marginaalsemat kandepinda.

Kindlasti on Eestil Soomelt väga palju õppida, aga seda teistes valdkondades. Näiteks peaksime õppima majandusprognoose ja eelarve tegemist, teadmispõhist majandust ja koalitsioonivalitsuse juhtimise kultuuri. Erineva ajaloolise kogemuse tundmaõppimine on samuti vajalik, aga päriselt üle võtta seda ei saa.

Selles mõttes on Lipponeni ja Haloneni avaldused täiesti ekslikud või, täpsemini, nad tuginevad valedel eeldustel.

Allikas: ERR Uudised

Soome poolehäälsus ja Eesti otseütlemine

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing