Äkki saabki reformidega liikuma?

04.09.2008 | Urmas Arumäe | Regionaal

Kirjutasin 7. augusti 2008. a. Maalehes, et omavalitsusi ootavad põnevad ja ka ärevad ajad, sest Toompea koalitsioonis on oodata kokkuleppeid haldusterritoriaalse reformi või haldusterritoriaalse korralduse muutmise osas. Siis ei olnud IRL-i vastavatele ettepanekutele veel reageerinud Reformierakond ning esitanud oma ettepanekuid ja tingimusi 2009. aasta tasakaalus riigieelarve koostamiseks.

See juhtus 27. augustil. Hiljem on lisandunud erinevate erakondade intellektuaalselt huvitavad ideed suurtallinnast ja Tallinnast kui ühest valimisringkonnast. Esimest saaks arutada üldise reformi käigus, teine ettepanek on aga hoopis valimisi reguleerivate õigusaktide teema.

Reformierakond peab oma ettepanekutes muuhulgas hädavajalikuks veel sel aastal astuda samme, et kiiremas korras seaduse tasemel ellu viia Vallo Reimaa poolt ettevalmistatud ja valitsuserakondade vahel sisuliselt kokku lepitud haldusreformi kava, mis annab maavalitsuste omavalitsuste koostööd koordineerivad ülesanded üle omavalitsusliitudele. Kena, ootame põnevusega. Samas oleks üsna mõistlik ja eelnõude koostajatele vägagi viljakas enne pliiatsi haaramist näiteks omavalitsusüksuste esindajatega, haldusjuristidega ja akadeemilise poole esindajatega ümarlaua taga kokku saada ja asja sisuliselt arutada. Demokraatlikes riikides nii tehakse...

Mis puudutab Vallo Reimaa ettevalmistatud ja väidetavalt kooskõlastatud haldusreformi kava, siis tahtmata mingilgi määral vähendada kolleeg Reimaa panust antud protsessi, tuleb tõe huvides nimetada, et see kava eksisteerib praktiliselt muutmatul kujul ja sõnastuses kui mitte varem siis vähemalt aastast 2000. Reimaa reanimeeris Tarmo Looduse nimelise kava, arendas seda edasi. ja sai ka oma esimesed triibulised...

Meenutagem, et aastal 2000, kui Eestil tuli Euroopa Liidu kandidaatriigina Euroopa Kohalike- ja Regionaalsete Omavalitsuste Kongressi eelistungil Strasbourg'is aru anda Eesti Vabariigi Valitsuse tegevusest kohalikust demokraatia arendamisel, kinnitas ja lubas tollane Eesti Vabariigi Valitsus muuhulgas, et haldusreformi teostamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata võtmevaldkondadele, mille reformimine toob endaga kaasa kvalitatiivse arengu. Nendeks võtmevaldkondadeks peeti muuhulgas avaliku teenistuse reformi, avaliku sektori funktsioonide ja struktuuride optimeerimist, kohaliku omavalitsuse reformi, haldusterritoriaalset reformi jt. Kogu reformide ettevalmistamine ja läbiviimine kavandati aastateks 2000 - 2007 ning see pidi hõlmama avaliku halduse kõiki tasandeid. Juba siis kinnitas Eesti riik Euroopa Liidule, tegelikult aga ka kohalikele omavalitsusüksustele ja nende liitudele, et avaliku halduse ümberkorraldamine regionaalsel tasandil sõltub kohalike omavalitsuste haldusterritoriaalse ümberkorralduse tulemustest.

Tollal oli Riigikogus esimesel lugemisel halduskorralduse seaduse eelnõu, mis sätestas avalik-õigusliku ühenduse mõiste ja selle moodustamise põhimõtted. Sellest lähtuvalt olnuks võimalik avalik-õigusliku ühenduse laiendamine regionaalsetele omavalitsusliitudele. Maavanema poolt täidetavad ülesanded, mis ei olnud otseselt seotud riikliku järelevalve või keskvalitsuse huvide esindamisega, lubati anda regionaalsele omavalitsusliidule üle seadustega. (Eelmainitud kongressi Eestit puudutavad materjalid ja Vabariigi Valitsuse lubadused on kättesaadavad Siseministeeriumi veebilehelt http://www.siseministeerium.ee/5946).

On möödunud 8 aastat ja ainsa Euroopale ja ka eesti rahvale antud konkreetse lubaduse täitmisena on Vabariigi Valitsus kohalike omavalitsuste ettepanekul pikendanud valla ja linna volikogu volituste perioodi 3-lt aastalt 4 aastani.

5. aprillil 2007. a. ametisse astunud koalitsioonivalitsuse hetkel kehtivaks alusdokumendiks on Reformierakonna, Isamaa ja Res Publica Liidu ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valitsuliidu programm aastateks 2007-2011. Selles toetab valitsusliit muuhulgas riigi ja kohalike omavalitsusliitude partnerlust ning omavalitsusliitude tugevnemist. Kuni reformierakonna eelviidatud 27. augusti avalduseni peeti selleteemalisi valitsusliidu lubadusi mittetäidetavateks reformierakonna väidetava vastuseidu tõttu. Loodame, et olukord on tõesti muutunud.

KOKS konstitutsiooniliste seaduste kataloogi

Kui juba reformiks kisub, siis tasuks ühtlasi läbi vaielda ka võimalik põhiseaduse muutmine seoses kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) lülitamisega konstitutsiooniliste seaduste kataloogi (põhiseaduse § 104 lg 2 nimetatud seaduste loetellu). Enne selle sammu tegemist vajab KOKS aga põhjalikku revideerimist. Selle küsimuse üle arupidamine ei takista kuidagi reformide läbiviimist ja pigem tuleks see samm ette võtta siis kui põhiseadust nagunii muutma hakatakse.

Konstitutsioonilised seadused on sellised seadused, milliste vastuvõtmine on Riigikogule kohustuslik ning mis võetakse vastu vähemalt kahe lugemise tulemusel ja Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Täna on neid põhiseaduse §-s 104 kirjas 17 seadust, sealhulgas ka näiteks vildakas sõnastuses kohaliku omavalitsuse valimise seadus (tegelikult sai selle seaduse nimeks: kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus, sest kohalikku omavalitsust ei saa valida, aga see on juba eraldi teema). Ekspertide arvates peaks sellesse loetellu lisama ka Vabariigi Presidendi ja õiguskantsleri töökorda sätestavad seadused, samuti riiklikke makse sätestavad seadused. Kui nii, siis arutaks KOKS-i lisamist ka.

Omavalitsusüksused vajavad stabiilsust ja põhiseaduslikke garantiisid rohkem kui seda tänane õiguslik- ja poliitiline ebastabiilsus pakkuda suudab. Kui KOKS oleks konstitutsiooniline seadus, ei saaks seda lihtsalt muuta ja täiendada harilike seadustega (olgu siis üld- või erinormidega). See oleks lisaks sisulisele võimatusele välistatud ka protseduuriliselt, sest konstitutsiooniliste seaduste vastuvõtmiseks kehtib erikord.

Eeltoodud ettepaneku taustaks võiks tuua näiteks kohaliku omavalitsuse ja riigi funktsioonide täitmise temaatika. Põhiline erinevus kohaliku omavalitsuse funktsioonide ning temale seadustega pandud riiklike kohustuste vahel on see, et esimestega seotud kulud kaetakse kohalikust, teistega seotud kulud aga riigieelarvest. Kuna nii kohaliku omavalitsuse funktsioonid kui ka riiklikud kohustused määratakse seadusega, siis esineb vaidlusi nende eristamise ja kulude katmise küsimustes. Professor Arno Almanni seisukohalt tuleks sellisel puhul „...ilmselt lähtuda formaalõiguslikust kriteeriumist - kõik teised seadusega pandud funktsioonid ja ülesanded, mis väljuvad kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse raamidest, on riiklikud. Kui soovitakse kohaliku omavalitsuse funktsioone, ülesandeid ja volitusi piirata või laiendada, tuleb vastavalt ka KOKS-i muuta, sest KOKS-i võib käsitleda kohaliku omavalitsuse põhiseadusena, mida eriseadusega muuta ega täiendada ei saa."

Selline lähenemine kohalikele omavalitsusele, aga ka maakondlikele omavalitsusüksuste liitudele, riiklike kohustuste panemisel peaks distsiplineerima ühtlasi ka seaduseandjat. Senise praktika põhjal võib küll väita, et eriseadusega on kohalikule omavalitsusele pandud eeskätt selliseid kohustusi ja ülesandeid, millede täitmine on keskhaldusele tülikas, töömahukas ning ebamugav. Pealegi unustatakse seejuures tihtipeale õigused üle andmata ning kulud katmata.

Allikas: Maaleht Online

Äkki saabki reformidega liikuma?

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing