Kodutoetuse kaitseks

04.09.2008 | Jüri Kõre | Riik, Pere, Majandus

Mahajäänuim osa Eesti avalikust poliitikast on kindlasti eluasemega seotu. Euroopa Liidu riikide keskmisena kasutatakse sellele valdkonnale sotsiaalpoliitika vahenditest 2,3, Eestis 0,2 protsenti - vahe protsentides on kümnekordne.

Kui arvutada kulusid inimese kohta eurodes, on tulemuseks 112 ja 0,1 (2005. aasta andmed) - vahe on juba sajakordne.

Eesti oludes tähendavad avalikud eluasemepoliitika kulud eelkõige kolme asja: omavalitsuste kaudu makstavad toimetulekutoetused, millega hüvitatakse ka puudustkannatavate perede eluasemekulusid (2006. aastal 19 229 peret), SA Kredexi kaudu antavad laenugarantiid noortele peredele, noortele spetsialistidele ja tagastatud majade üürnikele (2000.-2006. aastal 11 248 noorele perele, 5255 noorele spetsialistile ja 53 üürnikule) ning riigieelarvest tulevad otsetoetused eluaseme kättesaadavust, kvaliteeti ja elukeskkonna kvaliteeti parandavatele projektidele.

Viimasel juhul on kasu saajate arvu raske välja tuua, kuid 2006. aasta eelarves oli selleks ette nähtud 50 miljonit, 2007. aastal 100 ja tänavu. 186 miljonit krooni.

48 miljonit krooni

Kuigi märkimisväärsel osal Eesti elanikest on eluasemega probleeme (2 protsendil pole üldse eluaset, nad elavad ajutiselt tuttava või sugulase juures jms), ei oota enamik riigi abi. Seetõttu ei ole varasematel aastatel ka nimetatud eluasemeprojektidele kuluv raha erilist tähelepanu pälvinud. Kas seda on vähe või palju, kas seda

kasutatakse säästlikult või pillavalt, see polnud arutlusteema.

Üllatuslikult süütas külmal suvel mõneski ajakirjanikus ja lugejas huvi teema vastu majandusministeeriumi teade 48 miljoni krooni eraldamisest lasterikaste (4 ja enam last) perede eluasemetingimuste parandamiseks.

Toetuse sihitiseks on eluaseme ehitus, remont ja ost, ning selle saamise tingimused on lihtsad: taotluse esitaja kasvatab vähemalt nelja kuni 19-aastast last; on selle eluaseme omanik, mille ehitamiseks, remondiks või soetamiseks (k.a laenu maksmiseks) vahendeid kasutatakse, ning sissetulek leibkonnaliikme kohta on viimase kahe aasta jooksul olnud allapoole 6000 krooni piiri.

Detailsemaks minnes leiab hulga tingimusi ja ettekirjutusi, mida võib nimetada bürokraatlikuks, kuid milleta avalikku raha ei kulutata.

Et üks osa ligi 300 Tartu lasterohkest perest on Tartu Eluasemefondi kliendid, siis on neil õigus taotleda toetust fondi antud laenu vähendamiseks. Seetõttu arutaski fondi nõukogu juulikuisel istungil kodutoetuste temaatikat: kas toetus on otstarbekas, kas maksmise reeglid on piisavalt paindlikud jms.

Hinnang oli üksmeelselt pooldav: tegu on mõistliku sammu ja piisavalt läbipaistva jaotusskeemiga. Puudusena märgiti vaid raha vähesust

(ainult 48 miljonit krooni potentsiaalsele 4000 taotlejale) ja ühele perele antava summa väiksust (kuni 160 000 krooni). Parimal juhul saab abi iga 10.-15. sihtrühma kuuluv perekond.

Jätkuks vaid raha

Sotsiaalministeeriumi tehtud lastega perekondade toimetuleku ja vajaduste uuring (2006. a) näitas, et iga teine pere vajaks suuremat pinda, pooled eluruumid vajavad kapitaalremonti. Kuid seda viga, et toetusevajajaid on märkimisväärselt rohkem kui jätkuks raha, saab järgmistel aastatel parandada, jätkates ja arendades 2008. aastal alanud projekti.

Erinevalt näiteks Tartu Eluasemefondi nõukogu liikmete soosivast hoiakust on ajakirjandus võtnud suurperede kodutoetuse suhtes pigem kriitilise hoiaku.

Argumendid, et «toetus ei jõua kõige suuremate abivajajateni» jms on küll kõlavad (sama pretensioon esitatakse ju ka mitmetele teistele sotsiaaltoetustele), kuid on sisuliselt eksitavad.

Ainus rühm, kes sellest jaotusskeemist a priori kõrvale jääb, on eraomanikule kuuluvas üürikorteris elavad pered. Neid on lasterikaste hulgas kõigest 5 protsenti, kuid kindlasti väärivad nendegi huvid tulevikus eraldi arvestamist.

Kui kodutoetus pole kriitikute hinnangul parim moodus suureperede kehvavõitu elamistingimuste parandamiseks, siis mis on veel tõhusamad teed?

Tihti nimetatakse meie hoolekandekorralduse alternatiivina abstraktset lahendit «toetada tõelisi abivajajaid, makstes neile tänasega võrreldes märkimisväärselt suuremaid summasid». Paraku ei ole maailm suutnud välja mõelda kuigi palju tõhusalt toimivaid selektiivseid abisüsteeme.

Kui tegu pole universaalse teenuse või toetusega, siis juhtub ikka nii, et Suur Peeter oskab ajada oma näpud Väikese Peetri leivakotti. Ja parimal juhul jääb viimasele alles pool muna, tihti ainult tühi koor.

Eluterved emotsioonid

Selle tingivad nii objektiivsed (vaesed ei valda infot, ei suuda üle ronida bürokraatiatõketest jms), kui ka subjektiivsed asjaolud.

Viidatud sotsiaalministeeriumi uuringus osalenutest 29 protsenti väitis, et nad pole neile mõeldud teenuseid või toetusi (eelkõige kohalikke) saanud. Sellise olukorra põhjuseks võivad muuhulgas olla subjektiivsed asjaolud.

Suurperede arusaamad perekonnaelust ja laste soetamisest on nii eluterved, et neid tasuks poliitikategemisel senisest hoopis rohkem arvestada. Nad seavad elus esikohale emotsionaalsed tegurid - armastuse, hoolivuse, usaldusväärsuse, solidaarsuse. Ja ootavad, et ühiskond oma korraldusega toetaks nende väärtuste kinnistamist.

Teisele kohale asetatakse arstiabi kättesaadavus ja kvaliteet ja perekonnaliikmete tervis ning kolmandale stabiilsusega seotud tegurid: keskkonna turvalisus, elamispinna olemasolu, püsiv sissetulek. Ja alles neljandal kohal on muu toetuste ja teenuste värk, mida riik oma armastuse märgina meilt võetud maksudest meile tagastab!

Et eluase on suurperede väärtuste hierarhias kõrgel kohal, võiks kodutoetuse määramine ja maksmine toimuda heatahtlikus ja toetavas vaimus.

Allikas: Tartu Postimees

Kodutoetuse kaitseks

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing