Sellel kooliaastal teisiti!

01.09.2008 | Liisa-Ly Pakosta | Majandus, Haridus

Kooliaasta alguses suunavad kõik oma nõudlikud pilgud koolilastele - on aeg! Hakake nüüd "viisi" koju kandma, tarkust taga ajama. Nõudlikult saadetakse lapsed-noored kooliteele: vaadake, et te tühjade peadega tagasi ei tule, olgu ikka midagi ette näidata! Aga kui mitmele inimesele saab laps sellel tähtsal teel toetuda?

Igaühel on võimalus

Jõupositsioonil täiskasvanud vaatavad teinekord õigustatultki noortele otsa - aga meie samas vanuses pidime juba... Mõelgem parem tagasi nendele helgetele hetkedele oma lapsepõlves, kui võõras inimene ütles tunnustava sõna või keegi järjekorrast annetas jäätisehinnast puudujääva kopika. Võib-olla neid hetki oleks võinud enamgi olla - täna on võimalus ise rohkem teha. Mõelda, kui igaüks annaks kooli alguses justkui uusaastalubaduse - selle kohta, mida mina saan teha algaval õppeaastal koolilaste heaks ja toetuseks.

Jätame praegu kõrvale lapsevanemad, las nad toibuvad veidike koolialguse väljaminekutest. Vaatame hoopis, mida saaksid kõik inimesed ära teha, ka need, kellel ei ole enam või veel ühtegi kooliaastat alustavat last.

Vahel piisab sellestki, kui täiskasvanu lapsi lihtsalt talub. On ju autojuhte, kes ei taha näha lapsi teepervelgi, sest mine tea, millal jälle mõni ülekäigurajal ootamatult ette jookseb. On õpetajaid, kes ootavad, et lapsed liiga palju ei küsiks, sest mine tea, äkki ei oska vastata. On kohvikupidajaid, kes arvavad, et noored võiksid kuskil mujal söömas käia, mine tea, krõbistavad siin niisama ja hoiavad lauda kinni. On bussisõitjaid, kes arvavad, et koolilapsed võiksid oma suurte pampudega mitte sebida teistel reisijatel jalus. On laste mänguväljakute ääres või koolide kõrval elavaid inimesi, kes arvavad, et need atraktsioonid peaksid olema kusagil mujal, sest mine tea, millal nad jälle rõõmust valjusti kilkama hakkavad ja rahu häirivad...

Kellel talumine juba hästi välja kukub, võib proovida ka toetusaktsioone. Näiteks võib ju ka bussis ruumi teha väsinud koolijütsile, kes on oma ranitsa vedimisega silmanähtavalt hädas. Või aidata lapsel läbi tiheda inimmassi väljumiseks teed leida. Või kui naabrid märkavad, et laps ei taha mitu päeva järjest koju minna - siis ehk püüda ettevaatliku sõbralikkusega pärida, ega abi ole tarvis.

Kui on näha, et lapsed on stressis ja väsinud, siis püüdke nendega kas või niisama sõbralikult rääkida. Kui te sõidate autoga ja näete paduvihmas kodu poole kõmpivat last, siis võtke ta auto peale ja viige koju, autoiste kuivab ju pärast ruttu ära, lapse koolikott aga kaua. Või aidake bussist maha jäänud laps igasuguse ilmaga koju.

Kui töökaaslase laps tuleb pärast tunde oma vanema (aga ka teie) töökohale, suhtuge sellesse mõistvalt. Kui te küpsetate kooki, viige naabriperele ka üks taldrikutäis - nii oli ju heaks kombeks ennevanastigi. Ja nii edasi.

Aleksandrikoolist sihtasutusteni

Laste koolitamisele aitab kaasa iga maksumaksja, kuid see raha jääb alati piskuks. Ka siin saab igaüks midagi ära teha. Koolihariduse toetamisel on eesti rahval kahtpidi häid traditsioone. Juba Rootsi ajast saati oleme olnud väga usin õppijarahvas ja hiljem ka aktiivsed koolielu edendamisele kaasaaitajad.

146 aastat tagasi tegid Holstre ja Tarvastu valla mehed koosoleku ja hakkasid asutama suuremat eestikeelset kooli. Rahva seas koguti Eesti Aleksandrikooli jaoks raha pikki aastaid iga võimalust ära kasutades: korraldati tuluõhtuid, näitusmüüke, korjandusi. Summa saadi lõpuks kokku, kool avati 1888. aastal, pärast 26 aastat kestnud ettevalmistusi. Esiotsa nullis venestamispoliitika eestikeelsuse. Praegu töötatakse Põltsamaa ametikoolina edasi. Aga koolide loomine ja hariduse toetamine oli üldrahvalikult käima lükatud.

Sealt edasi suutis eesti rahva koolitoetamise tahet murda vaid nõukogude okupatsioon, ja sedagi ainult rahalises mõttes. Nüüdseks on olukord jälle normaliseerumas - riikliku süsteemi täienduseks on loodud kiiduväärseid erakoole, omavalitsuste koole toetavad selleks loodud sihtasutused, jälle korraldatakse tuluõhtuid.

Kooli toetamine on lisaks riigile ka iga hariduse pärast muretseva inimese asi. See on midagi sama toredat nagu Lastehaigla Toetusfond. Pole harvad juhtumid, kui mõni mees toob koolile vajalikud kartulikotid või toetab sporditarvete ostmisel. See kõik ei näita meie rahva vaesust. See näitab meie rikkust. Paljudel on tahtmist koole toetada ja see on suur asi.

Kui teeks nüüd nõnda, et sätiks kogu rahvaga, igaüks meist, vähemasti oma mõtteid lapsesõbralikumateks. Sageli piisab sellestki. Lapsed annavad vabariigi sünnipäevale hoopis sügavama mõtte. 20 aastat tagasi polnud paljusid tänaseid öölaulupidulisi olemaski. Ent selle aja jooksul on sündinud lauluväljakutäis lapsi, kes nüüd lippe lehvitavad. Oma riigi juubeliaastal väärivad just lapsed - sest kelle teise jaoks ikka me seda riiki ehitame - rohkem õlalepatsutamist. Mitte ainult koolikuul septembris, vaid kogu aeg.

Allikas: SL Õhtuleht

Sellel kooliaastal teisiti!

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing