Teatmeteostes laiutab sisutühjus

28.08.2008 | Peeter Olesk | Kultuur, Haridus

Mu silmade ette tuleb kolm elamist. Üks põhjarannikult Viimsist, teine Puhjalt, kolmas Väimelast.

Esimeses elas rannarahvas, kelle leib tuli rohkem piirituseveost kui kalapüügist. Teises elab autoparandaja, kelle koht on paberite järgi küll talu, ent see talu on õieti vaid maja ja aed. Kolmandas elab vana agronoom, kellel pole majagi, vaid betoonplokkidest ehitatud elamus 2toaline korter, kus raamatuid rohkem kui mööblit.

Mitte üheski neist pole aga olnud kõiki eesti põllumehe jaoks välja antud koguteoseid ega entsüklopeediaid. Rääkimata sellest, et mõni neist olnuks laual või öökapil.

Kui uuem aeg on tegelikult üsna ammune

Siit küsimus: kelle jaoks tegelikult antakse välja nii uhkeid raamatuid nagu "Eesti maaelu entsüklopeedia" (A-K. Eesti Entsüklopeediakirjastus; Tallinn, 2008. Projektijuht Anu Nõulik)? Formaalne vastus kõlab lihtsalt: 1) nendele, kes maal elavad ja käivad seal tööl; 2) nendele, kes viljast, saagist, loomadest ning saaduste töötlemisest sõltuvad ja 3) nendele, kes tulevad pärast meid.

Sisuline vastus niisama selge olla ei või. Leheküljelt 162 leiab lugeja professor Leida Lepajõe kirjutatud märksõnaartiklid "genealoogia" ja "genealoogiline liin". Leida Lepajõe (s 1928) suri aastal 1993, poolteist aastakümmet tagasi. Tema artiklid peavad olema kirjutatud varem.

Mida hakkab kolmanda aastatuhande teisel kümnendil tulevane põllumees peale artikliga, mis märgib, et "uuemal ajal on eriti linnukasvatuses geneetilise liini mõiste muutunud ...", kui ta mõtleb järele, et "uuem aeg" Leida Lepajõe jaoks tähendas hiljemalt 1980. aastaid?
Tõsi, et entsüklopeedia ei tohiks olla kõmufaktide esitelu tähestikulises järjekorras. Aga kuidas puutub maaellu mõiste "grokk" ehk "kuum jook, mille valmistamiseks rumm, arrak, konjak või viski segatakse kuuma veega ja maitsestatakse suhkruga"?

Põhjalik algharidus või kaunis raamaturivi?

Kahtlemata on entsüklopeediliste teoste kallal norimine lihtsam kui nende iseseisev kokkukirjutamine. Aga siiski: lk 176 pakub asjaomane teatmeraamat sõna "halulõhkumismasin". See on, nagu selgub, "ümarpuidu halgudeks lõhestamise masin". Isegi linnainimene teab, et kõige paremini lõhub halge vanamoori meespool, lese majasõber või hullumajast ajutiselt vabale jalale lastud vaimuhaige.

Ent jällegi - mis on "halg"? Seda "Eesti maaelu entsüklopeedia" ei defineeri. Seletust peab vaatama kas "Eesti keele sõnaraamatu" mingist trükist või "Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu" 1. köite 3. vihust (1991). Milleks aga kõik need sõnaraamatud, kui on ilmagi teada, et halud või halupuud lähevad toaahju, pliidi ja saunaahju alla eri pikkusega ja pliidi praeahju alla sobivad hoopiski erisugused?
Mulle tundub, et meil süveneb oma teatme- või aimekirjasõnas põhimõtteline konflikt, mis seisneb selles, et korralikud ajakirjad, mõnikord ajalehedki on märksa entsüklopeedilisemad kui erialased või üldentsüklopeediad. Üldentsüklopeedia mõõdupuuks on tavaliselt maht - esinduslik rida köiteid.

Soovitan mõelda tagasihoidlikumalt. Mitte rea pikkus, vaid köite tihedus. Seegi on problemaatiline, kui ka linnalaps tunneks näiteks tähtsamaid heintaimi. Mõnikord näikse, nagu oleks meil igasugu entsüklopeediaid märksa rohkem kui korralikku algharidust.
Seega, kas rohkem kodusid, kus entsüklopeediate kõik köited seisavad ilusasti reas või neid, kus algharidus on põhjalikum?
Mina eelistan teist.

Allikas: Maaleht

Teatmeteostes laiutab sisutühjus

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing