Kultuur kui rahva endaks saamine ja -jäämine

25.08.2008 | Andres Herkel | Välis, Kultuur, Haridus, Euroopa

Rahvusvahelist poliitikat ja geopoliitikat on sageli vaadeldud suure malelauana. Seal on hulk mänguvälju, mille kontrolli pärast võideldakse.

Võitlejad on maailma suurvõimud, aga väiksemad rahvad jäetakse justkui passiivse malevälja staatusesse. Kui Molotov-Ribbentropi pakt 69 aastat tagasi sõlmiti, siis olid suurvõimudeks NSV Liit ja Saksamaa. Tänapäeva maailmas etendavad seda rolli ehk kõige selgemini Venemaa ja Ameerika Ühendriigid, aga ka Hiina ja mingil määral Euroopa Liit. Enamus suurvõime - või vähemalt pooled - endiselt ei ole demokraatlikud.

Ka Venemaa agressiooni Georgia vastu on viimastel nädalatel püütud selgitada malemängu analoogia kaudu. Näiteks nii tähtsas Briti ajalehes nagu "Times" kirjutas sama lehe endine Moskva korrespondent Michael Binyon 14. augustil kommentaari pealkirjaga „Vladimir Putini meisterlikkus teeb Läänele mati". Rõhutagem, et jutt pole mitte kuulsast ropendamisvormelist, vaid malemängu matist. Mulle jääb see kujund küll sügavalt arusaamatuks, sest kui Georgias toimunut tõesti male võtmes analüüsida, siis on üks pool sel suurel malelaual otsustanud mängida pigem ragbi reeglite järgi.

Aga on veel midagi, mis teeb malemängu analoogia mu meelest veel enam küsitavaks. Asi on selles, et males on väljad passiivsed, neid saab lihtsalt vallutada või kontrolli alla võtta. Isegi kui leppida röövelliku geopoliitika paradigmaga, kus väiksemad maad nagu Eesti või Georgia või Tiibet või koguni nii suur maa, nagu seda on Ukraina, on lihtsalt väljad, mida vallutada ja allutada, siis ei ole sellised väljad teps mitte passiivsed, vaid nad osutavad vastupanu isegi siis, kui nad on okupeeritud.

Eesti kultuur ja eesti rahvuslus hoidis meid alles läbi pika nõukogude okupatsiooni aja. Putin võis küll tahta Georgia täielikult vallutada ja upitada võimule Kremli kuulekad marionetid, aga oleks raske ette kujutada, kuidas saaks niisugune lahendus olla jätkusuutlik. Piltlikult öeldes tuleb selleks panna iga grusiini kõrvale üks vene püssimees. Georgia maleväli ei ole passiivne ja seal ei mängi Venemaa vastu mitte Ühendriikide ambitsioonid, nagu arvavad mõned ühekülgsed ja väikerahvaste osas harimatud vaatlejad alates eespool nimetatud vähetuntud Binyonist ja lõpetades laialt tuntud Anatol Lieveniga. Ei, ennekõike avaldavad seal vastupanu georgia keel kultuur ja rahvuslus, mida ei saa püssitorudega alistada.

Ka tiibeti budistlik kultuur ei ole vaatamata pikaajalisele Hiina ülemvõimule alistunud. Nüüd püütakse Tiibet põlvili suruda sellega, et Suur Lääne raudtee asustab sinna kümnete ja sadade tuhandete kaupa uusi hiinlasi ja mõnedel andmetel on pealinnas Lhasas põliselanike protsent langenud 42-ni. See olukord on ähvardavalt sarnane Eesti rahvusliku koosseisu kunstlikule muutmisele, mis toimus enne nõukogude võimu kokkuvarisemist.

Rahva iseolemise tahe põhineb eeskätt rahvuskultuuril. Kultuuril põhineb rahvaste ärkamine ja ühise rahvustunde teke; kultuuril põhineb ka vastupanu võõrvallutajatele ja tahe kasutada iga võimalust selleks, et kadunud iseseisvus uuesti üles ehitada. Seevastu liig suur kaldumine kollaboratsionismi, kasvõi KGB-s ja komparteis tehtud karjääri tunnustamine, kõneleb kultuuri kaitsemehhanismide ohtlikust nõrkusest. Õnneks eesti rahva enamus ei kiitnud sellist karjääri kunagi heaks, nagu ei tekkinud meil ka nõukogude ajal tendentsi anda lastele venekeelne haridus. Meie kultuuri kaitsemehhanismid toimisid päris hästi.

See jagatud osadus, mis meid seob ja millest ma kõnelen, väljendub meie jaoks ühteviisi nii Lutsu "Kevade" kui Kiviräha "Rehepapi" tundmisel, aga ka nendel lauludel, mida me paar päeva tagasi öölaulupeol koos laulsime. Me võime koos kinnisilmi lõpetada laused nagu "Kui Arno isaga ..." või "Seal, kus Läänemere lained ...".

Rahvuskultuuri tugevusest sõltub tohutult palju. Püstitagem siis küsimus, kuidas muuta Eesti kultuuriline vastupanuvõime tugevamaks? Ja teiseks, mis on need tüüpilisest õõnestusmehhanismid, millega rahvaste kultuuriidentiteeti lõhutakse? Aga rääkides eesti keelest ja kultuurist, peame paratamatult rääkima ka sellest, et meie rahvuslikku koosseisu on okupatsiooni perioodil oluliselt muudetud.

Pean adekvaatse venekeelse infovälja kujundamist äärmiselt oluliseks, aga tunnistan samas, et pigem on see hädaabinõu aastate jooksul piisava tähelepanuta jäetud probleemide lahendamiseks. Põhiprobleem on eestikeelse ja eestimeelse koolihariduse nõrkus. Meil on siiani kohati tegemist koolijuhtidega, kes ei tunne eesti keelt ja ajalooõpetajatega, kes ei tunne või ei taha tunda Eesti ajalugu. Tunnustades haridusminister Tõnis Lukast selle eest, et lõpuks ometi on algatatud üleminek eestikeelsele gümnaasiumiharidusele, kutsun ma haridusministeeriumi ja kogu valitsust väga tõsiselt nende probleemidega tegelema. Me ei saa lubada hariduslikku segregatsiooni (teiste sõnadega "eraldamist" ehk "lahkukasvamist"), sest see on potentsiaalne oht Eesti lõhestamiseks. Ma kutsun ka kultuuriministeeriumi leidma raha rahvusringhäälingule - kasvõi seda, mis kevadel nii kergelt erakanalitele jäeti -, et vähendada infolõhet Eesti ühiskonna eri osade vahel.

Millised ohud võivad meie kultuurivälja varitseda? Kõigepealt see, et meil on ikkagi liiga vähe lapsi. Teiseks see, et ikkagi me pöörame rahvuskultuurile liig vähe tähelepanu, sest arvult väikese rahva kultuur nõuab suurt pühendumist. Kolmas oht on hiiliv keeleline, hariduslik ja kultuuriline lahkukasvamine, millele eespool viitasin.

Euroopa rahvuskultuuride teke on olnud sarnane. Üsna ühtemoodi reageeriti saksa XVIII sajandi filosoofi Johann Gottfried von Herderi üleskutsele koguda rahvalaule ja muud vanavara ehk pärandit, millele oli võimalik ehitada rahvuslik identiteet. XIX sajand oli rahvaste ärkamise aastasada. Muuhulgas on Herderi mõjuga seletatav see, miks paljud Ida-Euroopa slaavi rahvad suutsid kujundada erineva ja eraldi rahvusliku identiteedi.

Olümpiamängud on pannud maailma väga palju mõtlema Tiibetile. Tiibeti rahvuskultuur erineb päris palju Euroopa traditsioonilisest rahvuskultuuri mudelist. Nimelt on Tiibetis üsna autentselt säilinud see unikaalne budistlik kõrgkultuur, mis kujunes Indias meie ajaarvamise esimestel sajanditel. Samas ei ole Tiibet budismi mahajaana koolkondade konserveerija, vaid elava traditsiooni kandja, mis areneb ja on kohanemisvõimeline kaasaegses maailmas. Antagu tiibetlastele vaid võimalus ja imetletagu, kui suurt mõju on nüüdismaailmale avaldanud üsna väikesearvuline Tiibeti pagulaskond Läänes. Tiibeti rahvuskultuur on usukeskne, rahvuslik eliit ja kultuuriintelligents koosneb pea eranditult munkadest ja nunnadest. Sestap tahab Hiina RV nii kiivalt saavutada kontrolli Tiibeti usuelu üle.

Nagu enne olümpiamängude avamist, nii levitatakse ka täna üle maailma üht üleskutset. Süüdakem õhtul kodudes küünlad selleks, et mõelda Tiibeti saatusele. Aga mõelgem sealjuures ka sellele, mida me saame teha - igaüks meist - selleks, et meie endi keel ja kultuur ja rahvuslik identiteet oleksid täie tervise juures. Ja mõelgem sellele, mida me saame teha teiste rahvaste toetuseks.

Kultuur kui rahva endaks saamine ja -jäämine

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing