Energiaharta – Eesti liitlane

22.08.2008 | Mart Laar | Majandus, Euroopa

Tänapäeval on energiasektor muutunud osaks rahvusvahelisest poliitikast. Viimastel aastatel on arvukalt näiteid «energiarelva» kasutamise kohta. Lähimad neist on Venemaa aktsioonid Ukraina ja Gruusia vastu, viimase puhul jõuti kahjuks ka päris relvadeni.

Selle taustal on loomulik, et maailmas püüeldakse rahvusvahelisi energiasuhteid reguleerivate kokkulepete poole. Olulisem energiasuhteid korraldav dokument on energiaharta leping, mille toel on osapooltel võimalik seista oma õiguste eest, lahendada tüliküsimusi ning põhjendada oma otsuseid ja valikuid juriidiliste seisukohtadega.

Harta sünd

1991. aasta juunis tegi Hollandi peaminister Ruud Lubbers Euroopa Ülemkogu koosolekul ettepaneku luua Euroopa energiaühendus. Üleskutse leidis positiivset vastukaja ning sama aasta 17. detsembril kuulutati Haagis välja energiaharta kui energiaalast koostööd edendav poliitilise tahtluse deklaratsioon.

Nimetatud dokument sai aluseks 1994. aasta detsembris Lissabonis alla kirjutatud energiaharta lepingule, mis kujutas endast õiguslikult siduvat instrumenti. Täiel määral jõustus energiaharta leping 1998. aasta aprillis, kui selle olid ratifitseerinud esimesed kolmkümmend liiget.

Nüüdseks on energiaharta lepingule alla kirjutanud viiskümmend kaks riiki, nende hulgas ka Eesti. Allakirjutanud riikidest pole lepingut veel ratifitseerinud Venemaa, Valgevene, Norra, Island ja Austraalia.

Energiaharta lepingu peamine eesmärk on tugevdada õigusriigi põhimõtteid energeetikaküsimustes, tagades selles osalevatele maadele kohustuslike reeglite abil võrdsed võimalused ja tingimused ning leevendades energeetikaalaste investeeringute ja kaubandustega seotud riske.

Tagamaks ligipääsu tihti geograafiliselt või klimaatiliselt rasketes piirkondades asuvatele energiaressurssidele, tuleb teha koostööd. Seda püüab energiaharta igati toetada. Investorite ligipääsu osas energiaressurssidele on leping tasakaalustatud. Ühelt poolt tunnustatakse selles rahvuslikku suveräänsust ressursside küsimuses.

Teisest küljest aga nõuab leping, et ressursside uurimist, arendamist ja omandamist puudutavad reeglid oleksid avalikkusele kättesaadavad ning läbipaistvad.

Energiaharta leping kaitseb investoreid selliste mitteäriliste riskide eest nagu diskrimineerimine, otsene või kaudne sundvõõrandamine või investeerimislepingute rikkumine. Energiasektoris on investeerijate ja valitsuste suhted tundlikud, sest projektid on üldjuhul pikaajalised ja väga kapitalimahukad.

Energiaharta lepingu õiguslikult siduvad ettekirjutused võivad mängida olulist rolli sedalaadi riskide leevendamisel. Nad annavad investoritele võimaluse kaitsta oma huve, kutsudes lepingut rikkunud valitsusi rahvusvahelise arbitraažikohtu ette. See on ilmselt ka üks põhjus, miks Venemaa seni energiahartat ratifitseerinud pole.

Rahvusvaheline kogemus on näidanud, et kõige vähem probleeme energiasektoris tekib juhul, kui suudetakse hoiduda ühe või teise tarnija või energiakandja monopoolsest seisundist turul. See kehtib ka Eesti, laiemalt kogu Euroopa kohta, kus sõltuvus Vene gaasist on tõusnud tõsiseks julgeolekuriskiks.

Eesti ei tohi jätta energiajulgeolekut juhuse hooleks. Selle tagamiseks tuleb astuda üsna kulukaid samme, samas on mitmed lahendused seotud pigem tahte kui suurte väljaminekutega. Esiteks puudutavad need senisest tunduvalt suurema tähelepanu pööramist energiasäästule.

Pole mingi saladus, et Eesti kulutab energiat tunduvalt üle Euroopa keskmise. Iga samm väiksema kulutuse suunas tugevdab aga energiajulgeolekut. Kiiret efekti võivad siin anda mitmed otsused, eriti aga täiendavale energiasäästule suunatud kõrgendatud normatiivide sisseviimine ehituses.

Teine «odav» samm ongi energiaharta toetamise tõstmine oluliseks osaks Eesti välispoliitikast. Kui me põlevkivienergia tootmist piirama peame, kasvab surve Vene gaasi osatähtsust suurendada. Praeguses olukorras kujutaks see Eesti julgeolekule tõsist riski, sest gaasitarned Venemaalt pole rahvusvahelise õiguse normidega kaitstud ja ohjatud.

Naabrivalve

Kuna Venemaa käitumine on ettearvamatu ning koduturul tekkinud gaasinappuse puhul võidakse välislepingutest lihtsalt üle sõita, on oluline Venemaale pidevalt meelde tuletada tema kui energiaharta lepingule alla kirjutanud riigi kohustusi ning nõuda selle ratifitseerimist.

Selleks tuleb Eestil alanud läbirääkimistel uue koostööleppe sõlmimiseks Euroopa Liidu ja Venemaa vahel teha algusest peale ühemõtteliselt selgeks, et Eesti jaoks kokkuleppe saavutamise tingimuseks teiste küsimuste seas on ka energiaharta ratifitseerimine Venemaa poolt.

Selle nõude on Euroopa Liit Venemaale ka esitanud. Paraku oleme tihti pidanud nägema, kuidas läbirääkimiste käigus sedalaadi nõudmised pehmenevad või sootuks kaovad.

Naabrivalve põhimõttest lähtudes on Eesti kohus seega selgitada, et energiaharta ratifitseerimine on üks selge tingimus, mis tagab sõlmitud koostööleppe läbimineku Eesti parlamendis. Selleks pole Eestil vaja kulutada suuri summasid, vaja on vaid tahet.

Energiaharta – Eesti liitlane

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing