Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Ärkamisajast märkamisaega

19.08.2008 | Mart Laar | Elu

Laule, mis kõlasid Eesti esimesel ärkamisajal üheksateistkümnendal aastasajal, ning laule, mida lauldi sama laulukaare all kakskümmend aastat tagasi uuel ärkamisajal.

Ausammas noortele

Heinz Valgu sule läbi laulva revolutsiooni nime saanud öölaulupeod on toonud Eestile kuulsust kogu maailmas. Tegemist oli tõepoolest unikaalse ettevõtmisena. Seda mitte seetõttu, et Eesti vabanemine 1987-1991 toimus kokkuvõttes veretult - selles oli meil lihtsalt õnne. Aitas ju Eesti vabanemisele olulisel määral kaasa Leedus ja Lätis neil aastatel vabaduse eest valatud veri. Õige pole ka nimetada Eesti vabanemist tervikuna veretuks - Eesti vabaduse nimel ohverdasid tuhanded mehed oma elud 1941. aasta suvesõjas, 1944. aastal Narva all, Sinimägedes ja Emajõel ning Otto Tiefi valitsuse kaitsel. Raskeid kaotusi kandis Eesti ka relvastatud vastupanuvõitluses ning sellele järgnenud poliitilises vastupanuliikumises. See kõik pani aluse vastupanu traditsioonile, milleta poleks laulev revolutsioon osutunud võimalikuks.

Laulev revolutsioon poleks toimunud ka ilma sellele vahetult eelnenud sammudeta. Uno Mereste on oma mälestustes õigesti kirjutanud, et uue ärkamisaja saabumine oleks olnud võimatu sellele eelnenud aktsioonideta, nagu fosforiidisõda ja Hirvepark.

Eesti taasiseseisvumise lugu on ju tegelikult nõukogude okupatsiooni poolt tekitatud hirmu kadumise lugu. Iga ettevõtmisega kasvas inimeste hulk, kes julgesid vastupanuliikumisega ühineda. Öölaulupidudel ületas selliste inimeste hulk kriitilise piiri. Eestis on viimasel ajal moodi läinud vaielda selle üle, millisele poliitikule või poliitilisele liikumisele tuleks laulva revolutsiooni eest ausambaid või mälestustahvleid püstitada. Tegelikult võiks selle "kes siis ikkagi on Liivimaa parim ratsanik" kampaania lõpetada ning vabanemise eest ausammas püstitada Eesti noortele, kes igasuguse juhtimise, korralduse ja organiseerimata öölaulupidudele kogunesid ning hirmu minema laulsid. Noorte vallandatud rahvuslik vaimustus ja sinimustvalgete meri tekitas mõneski vanemas poliitikas esialgu pigem hirmu kui rahuolu. Enamik öölaulupidude kangelasi on tänini jäänud nimetuks. Kui üldse monumentidest rääkida, siis tuleks see püstitada Jüri Leesmentile, Alo Mattiisenile ning Ivo Linnale, kes rahva hinges märatsevad tunded muusika keelde suutsid valada.

Laulev revolutsioon oli noorte tehtud. Noored etendasid otsustavat rolli ka Eesti Vabadussõjas. See on loomulik - sest kui oled noor, ei tunne sa hirmu. Sellist suhtumist vajab Eesti ka praegu, üsnagi valusate otsuste ning tõsiste väljakutsete ees seistes. Omal ajal jäi põlvkonnavahetus Eestis toimumata - sellest kogemusest tuleks nüüdsel Eestil õppida. Kaua need Savisaared, Kallased, Laarid Eesti poliitikas ruulivad - vaja on värsket verd ja nooruslikku julgust.

Märkame ka Gruusiat

Julgust ei vaja Eesti mitte ainult oma probleemidele vastu vaatamiseks, vaid ka maailmaga suhtestumiseks. Seda polegi nii lihtne teha, kuna maailm muutub järjest hirmuäratavamaks. Venemaa agressioon Gruusia vastu on sellest vaid üks näide. Sellises olukorras tundub olevat vahel targem end võimalikult nähtamatuks muuta, maailmas toimuvale mitte reageerida või kui midagi muud üle ei jää, siis teha seda sedavõrd poliitiliselt korrektses vormis, et mingit seisukohta pole sellest võimalik välja lugeda.

Nii süüdistatakse mõnel pool Eesti poliitikuid suure naabri liigses ärritamises Gruusia toetamisega. Globaliseeruvas maailmas pole enda ärapeitmine paraku võimalik. Kui soovime püsima jääda, peab meil olema samas suunas mõtlevate riikide ja rahvaste toetus. See eeldab aga omakorda nende aitamist raskel ajal. Me võime ja peame ühel hetkel Gruusia juhtide tehtud võimalikke vigu arutama, praegu peame aga aru saama, et kui Venemaal õnnestub oma eesmärgid Gruusias saavutada - ning selleks pole mitte Abhaasia ja Lõuna-Osseetia vabadus, vaid Gruusia juhtkonna väljavahetamine ning Gruusia tagasitoomine Venemaa mõjusfääri -, siis muutub maailm meie ümber järsult ebakindlamaks ja ohtlikumaks.

Eesti on tõepoolest Gruusiale jõuliselt toetust avaldanud, aidates kaasa maailmas positiivse suhtumise kujundamises Gruusia toetamisse ning Vene agressiooni peatamisse. Selline poliitika pole mitte üksnes Gruusia, vaid ka Eesti enda huvides. Rasketel hetkedel on moraalsel toetusel seejuures tihti saatuslik tähendus.

Märkamispeol on seejuures tõepoolest valitsemas ärkamisaja vaim - üleskutsed märgata märkamispeol Eesti kõrval ka Gruusiat annavad sellest igati positiivselt märku. Kuni suudame sellist vaimu hoida, võime tulevikku kõigist probleemidest hoolimata vaadata lootusrikkalt. Sest isegi kui me ühtehoidmishetkede järel taas vastuoludes ning vaidlustes lahustume, teame ometi, et kui asi tõsiseks läheb, suudame jälle oma saatusest suuremad olla.

 

Allikas: SL Õhtuleht

Märksõnad

Gruusia, taasiseseisvumine

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing