“EST” - just sellist sportsärki ma endale tahaksin!

19.08.2008 | Marko Pomerants | Sport, Kultuur, Elu

Eesti vabariigi sünnipäeva, 24. veebruari tähendus on eesti rahva jaoks paigas. Taasiseseisvumispäevaga asjad nii lihtsad pole. Võib-olla ei saagi siin teha üldistust rahva arusaamast, küll aga inimestest, kes tänagi Eesti avalikus elus osalevad või hiljaaegu osalenud on.

Üheks näiteks võiks tuua president Lennart Meri, kes arvas, et parlamendi otsus, millega 1998. aastal kuulutati 20. august riigipühaks, kõigutab taasiseseisvumispäeva esiletõstmisega meie riikluse järjepidevuse põhimõtet.

Kindlasti on sellele päevale jätnud pitseri ka Edgar Savisaare isiksus, kelle suhtes ükskõiksust juba tihti ei kohta. Ikka on tegemist kas jumaldamise või vihkamisega. Nimetatakse seda päeva ju ka edgaripäevaks. Savisaar on selle päeva tähistamisse ka alati panustanud.

"Molton Ripentrovi asi"

Postimehe juhtkirjast 19. augustil 2004 leiame taasiseseisvumispäeva käsitlemist kui ühiskondliku leppe päeva.

Õhtulehe paari aasta tagusele noorte hulgas korraldatud küsitlusele 20. augusti kohast Eesti vabariigi ajaloos vastati muu hulgas järgmist: "Jüriöö ülestõus", "Molton Ripentrovi asi", "mingi pikk rida" ja "kõik laulsid".

Postimehe eelmisel aastal läbi viidud gallupi tulemusel on 80% vastanute jaoks tegemist siiski taasiseseisvumispäevaga. Kui vaadata vabariigi valitsuse, riigikogu kantselei või riigikogu infoportaale, siis me ju ei leiagi kohta, kus Eesti vabariigi pühade tähendust ja sisu oleks lihtsalt selgitatud. Küll aga leiame hulgaliselt viiteid selle kohta, et tegemist on ühega meie lipupäevadest.

Siinkohal olekski paslik taasiseseisvumispäeva põhjus ka ära tuua.

20. augusti hilisõhtul 17 aastat tagasi suudeti Eesti vabariigi ülemnõukogus leida kompromiss kahe rahvaliikumise, rahvarinde ja kodanike komiteede vahel ja 69 poolthäälega vastu võtta otsus Eesti riiklikust iseseisvusest, millega otsustati kinnitada Eesti vabariigi riiklikku iseseisvust ja taotleda Eesti vabariigi diplomaatiliste suhete taastamist, Eesti vabariigi põhiseaduse väljatöötamiseks ning rahvahääletusele esitamiseks moodustada põhiseaduslik assamblee, mille koosseis kujundatakse delegeerimise teel Eesti vabariigi kõrgeima seadusandliku riigivõimuorgani Eesti vabariigi ülemnõukogu ning Eesti vabariigi kodanikkonna esinduskogu Eesti kongressi poolt, viia läbi Eesti vabariigi uue põhiseaduse järgi Eesti vabariigi parlamendivalimised 1992. aasta jooksul.

Mis seal siis ikka nii keerulist, võib täna küsida. Ei miskit muud, kui kõik see toimus olukorras, kus Pihkvast saabunud Vene dessantväelased olid Tondi kasarmutes.

Mina arvan, et Eesti taasiseseisvumispäev on iga aastaga muutumas normaalseks eesti rahva tähtpäevaks, millesse suhtutakse rõõmsalt ja vingumiseta, ja et selle arusaama domineerimiseks ei ole vaja tingimata ära oodata Savisaare surma.

Küll on vaja, et kõik riiklikud institutsioonid seda 17 aasta tagust augustipäeva paremini lahti seletaksid ja seda teadmist levitaksid.

See muidugi puudutab meie kõiki tähtpäevi. Siinkohal ühest lihtlausest ei piisa. Kindlasti ei ole vaja hakata tegema pingerida, milline päev on "kõige päevam".

Rekordi kordamine lähedal

Peame tõdema, et Eesti vabariik on aastal 2008 oma taasiseseisvusega jõudnud samasse olukorda kui Eesti ujujad olümpial. Me edeneme üldiselt hästi. Muidugi on meil tagasilööke ja uut rekordit iga päev ei sünni. Seitsmeteistaastasel Eesti vabariigil jäi tema arengu seiskumiseni veel viis aastat.

Meie aga oleme viie aasta pärast jõudnud olla taas vabad sama kaua, kui see esimesel korral üldse õnnestus. Ja see on juba omaette märkimist väärt.

Olen kindel, et seekord saab see rekord kenasti ületatud, ja mitte tuhandikega, aga ikka minutitega, kui ujumist taas võrdluseks tuua. See on muidugi võimalik siis, kui distants on pikk, aga Eesti vabariigi puhul me seda ju eeldame.

Edu tagavad alati konkreetsed inimesed - nende tahe, kirg, panustamine, ja muidugi ka ümbritsev keskkond.

Eesti on vajanud ja vajab pühendunud inimesi. Nende tõttu asjad muutuvadki. Viimastel päevadel on üheks pühendumise kehastuseks olnud Jüri Jaanson. Teised muidugi ka.

Aga miks mul Jaanson meelde tuli? SL Õhtulehe olümpialisas oli intervjuu Jüri Jaansoniga, kes ütles, et teda ei häiri teadmatus tuleviku ees. "Kaks kätt on otsas, kõrvade vahel ka üht-teist. Kui vaja, lähen ehitust õppima. Pere toidan ära."

"Jüri, sa tõesti läheks ehitusele?" küsib ajakirjanik. "Teen ellujäämiseks ja äraelamiseks vajaliku."

Ma olen kindel, et Jüri saaks tööd lihtsalt juba sellepärast, et tal on kaks olümpiahõbedat, mis näitab, et tegemist on väga korraliku panustajaga oma tegemistesse.

Pühendunud olid kindlasti ka need 69 ülemnõukogu liiget, kes Eesti iseseisvuse hääletasid.

Seoses öölaulupeo tulekuga küsitakse teleekraanil: "Millal sa viimati märkasid, et Eesti on vaba?" Vastus on ju imelihtne. Viimasel nädalal pea iga päev, kui teleekraanilt näen mõne olümpiaala edetabelit ja mulle vaatab sealt vastu täheühend "EST".

Kui ikka küsitakse, kas sellist Eestit me tahtsimegi, siis parafraseerides ütlen ma: "Just sellist sportsärki ma endale tahaksin!" Sest Eesti oma riik on vägev värk.

Mis olümpialaste võistlusvormi puutub, siis seda võib katsuma tulla Virumaa Muuseumide Tallinna tänava näitustemajja Ahhaa keskuse spordinäitusele.

“EST” - just sellist sportsärki ma endale tahaksin!

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing