Mõte

02.05.2008 | Lauri Vahtre | Kultuur, Haridus

Inimesed on loodud üksteist aiitama. See tõde pole kristlik ega humanistlik, vaid pigem on sue truism - inimene ei saagi olla teistmoodi inimene, kui tuist inimest aidates, sest vastasel korral häviks ta ise ja k agu tema sugu. Aga kui palju ning keda peaks toetama?

Vastastikune aitamine pole mitte südameheaduse avaldus ega hingesuuruse mõõt, vaid pragmatism. Ka delfiinid või sipelgad ei hoia kokku põhjusel, et nad üksteisele meeldivad, vaid põhjusel, et nad vajavad üksteise olemas- ja lähedalolekut iseenda eksistentsi tarbeks.

See on esimene tõik, mis tuleb meelde, kui arutlus kaldub sotsiaalabile ja mitmesugustele toetustele, mida peamiselt riik, aga ka omavali tsused on kutsutud ja seatud maksma. Küll vaestele, küll noortele, küll vanadele, küll väikelaste kasvatajatele, küll õppijatele. On ka selge ega vaja vaidlemist, et kui ühiskonna üldine jõukus tööviljakuse kasvades suureneb, siis peavad suurenema ka toetused. Ning taas mitte mingist erilisest südameheadusest, vaid pragmatismist.

Pragmaatilistel põhjustel Näiteks on ühiskonnal kasulik toetada noorte õpinguid, sest õppinud nDorte töö on hiljem efektiivsem kui mitteõppinute oma (vähemalt keskeltläbi) ja see on kasulik kõigile. Niisiis mitte õppemaks, vaid õppetoetus.

Ka vanade toetamine pole vähep faktiline altruism, vaid tuleneb vajadusest, sest vanad inimesed stabiliseerivad ühiskonda, hoiavad traditsioone ja põlvkondade sidet. Rääkimata otsesest abist lapselaste hoidmisel. (Küsida võib vaid, kas vinu tuleb toetada pensionisüsteemi kaudu või peaks see igiammusel moel jääma otseste järeltulijate ülesandeks. Viimane variant on brutaalne, kuid mõjub virgutavalt iibele.)

Mööngem, et mitmesuguste toetuste suurenemine ja eri toetusliikide arvu kasv on normaalne. Vähemalt juhul, kui me arengut ja (materiaalse) elujärje paranemist ennast normaalseks peame. Ometi on kusagil siin peidus üks kiuslik ,,aga". See küsib: aga kas toetuste suurenemine võib kesta lõputult?

Toetus igaks elujuhtumiks Kas on olemas mingi piir, kus toetamine ei täida enam oma eesmärki, hakates elujõuliste ühiskonnaliikmete asemel tootma nõrku, kes hilisemas elus ei too kõike seda protsentidega tagasi, vaid, vastupidi, jäävadki surmani nabanööri külge ja nõuavad vaid kisades lisa?

See oht on minu arvates olemas. Olen näinud noori, kes on veendunud, et «riik" peab kinni maksma nii nende õpingud - mis tahes erialal kui ka nendega kaasnevad rännuaastad, õpinguaegsed eluasemekulud, õppevahendid jpm; samas ei tohi riik noorelt midagi nõuda (eriti mitte ajateenistust).

Toetust tuleb saada pulmadeks, oma kõdu soetamiseks, lapse saamiseks ja üles kasvatamiseks ning koolitamiseks. Ehk nagu Peeter Tulviste märkis - lõpuks jõuame olukorda, kus sünnime sünnitoetusega ja meid maetakse matusetoetusega, vahepealsel ajal makstakse meile nooruse- ja vanadusetoetust ning varsti võib-olla juba ka töölkäimistoetust.

Absurd? Muidugi. Kusjuures mitte seepärast, et selline ellusuhtumine on kogu oma isekuses terve mõistusega inimesele lausa vaistlikult vastuvõtmatu, vaid seepärast, et niimoodi ei ole lihtsalt võimalik. Kust tulevad toetused?

Kes see siis on, kes toetab? Riik? Aga täpsemalt? Valitsus? Riigikogu? Nood ei saa ju jagada muud kui vaid seda, mida ühiskond tervikuna on loonud ja maksudena kokku kandnud. Sellest aga järeldub, et iga kroon, mille keegi saab toetuseks, on kellegi teise antud.

Toetustest ja õigustest kõneldakse iga päev, kuid keegi ei kipu kõnelema kohustusest need jagamisele minevad väärtused luua. Sest kohustust ei olegi. Õigused seevastu - haridusele, abile, seaduse kaitsele jne on. Aga mis siis saab, kui mitte keegi ei avalda soovi töötada õpetaja, arsti või kohtunikuna? Kuidas tagatakse sel juhul õigus haridusele, abile või seaduse kaitsele? Kas jagatakse rahvas jälle rahvaks ja rahvavaenlasteks ning sunnitakse viimaseid surma ähvardusel tööd tegema (nagu GULAG-is), et oleks, millest rahvale toetusi, haridust ja abi jagada?

Kardan väga, et mõni lugeja saab mu jutust ikkagi aru nii, nagu oleksin ma toetuste, sotsiaalse lähenemise ja solidaarsuse vastu. Ei ole! Küll aga olen aina laiemalt leviva mõtteviisi vastu, et jõukus tuleb riigi käest ja töötegemine pole üldsegi oluline. Siit pole enam palju maad ettepanekuni, et tulumaksu võiks inimeste eest maksta riik, siis jääks inimestele raha alles. (Sellise vahva mõtte olla kunagi II maailmasõja järel välja käinud üks Soome sotsiaaldemokraat.) Vastastikune abistamine Näib, et juba on liiga palju sugenenud neid, kes vastastikuse abistamise imperatiivist oskavad välja lugeda vaid sõnumit ,,nad peavad mind aitama", mitte mingil juhul aga sõnumit ,,ma pean neid aitama".

Õnneks ei ole ükski areng täiesti ühesuunaline ega homogeenne. Praegugi näeme, kuidas tuhanded inimesed ja iseäranis noored lähevad täiesti vabatahtlikult korjama prügi, pesema õliseid linde, loovutama verd. Kusjuures ei saa väita, et ühed nõuavad aina õigusi ja toetusi, teised aga annavad ja näevad vaeva. Kindlasti on ka selliseid, kes ühel juhul on nõudjad ja teisel juhul andjad, ning see on vastutusvõimelise inimese tunnus.

Mis saab? Kuhu suundub areng? Kas üha rohkem abinõudmist ja toetuste taotlemist, või siiski naaseb arusaam, et väärtusi loob üksnes töö ja seda tööd peab tegema igaüks isiklikult, mitte ,,nemad"?

Mõte

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing