Solženitsõn. Kirjanik ja venelane

07.08.2008 | Peeter Olesk | Välis, Kultuur

Eesti kirjanikest on Fr. R. Faehlmann ainus, kelle loomingust ja paberitest võiks lugeda trükituna läbi viimase kui teadaoleva rea - ehkki mitte ühes ning samas väljaandes. Lauluisa Kreutzwaldiga nõndasamuti näiteks ei ole. Eesti keelde tõlgitud autoritest on meie ees tervikuna üksnes Shakespeare´i looming.

Seepärast oleksin ma Aleksandr Solženitsõni teoste ja seisukohtade tsiteerimisel küllalt ettevaatlik. Korralik, ühelt aluselt toimetatud teostekogu puudub. Tema vastused igasugustele küsimustele on aga funktsionaalsed juba intervjuu kui sellise tõttu: igaüks küsib oma ja saab vastuse suud mööda. Liiati on vaks vahet, kas sa räägid kodumaistest asjadest riigi sees või eksiilis või olles kodus tagasi. Iga kord on ise jutt, pealegi võib ka kirjanikule meeldida täna tõe üks ja homme teine pool.

Looja muutlikkus

Aleksandr Solženitsõni surmaga lahkus meie keskelt inimene, kes oli olnud kehtiva võimu vastu, kuid tuli uuele võimule lähemale. Uus võim, see on Vladimir Putin. Üks foto jäädvustabki, kuidas nad äärmiselt korraliku raamaturiiuli ees juttu ajavad. Vana kirjanik oma prille vaadates ilmselt sõnu otsides, president prohvetile või patriarhile otsa vaatamas. Vaim ja võim nagu vanem ning noorem, üks otsimas, teine juba leidnud. Uskugu, kes tahab!

Ma ei riivaks seda, kui poleks üleval arusaama, nagu oleks Aleksandr Solženitsõn pöördunud vanuigi suurvenelaseks ehk marurahvuslaseks. Inimeseks, kelle kaaslased on teiste rahvaste suhtes väljavalitud, järelikult kõrgemad kui muud ülejäänud. Ja kui juba suurvenelane, siis seega otsekohe ka eestivaenulik (täpsem olles - Eesti iseseisvuse vastane).

Niisugune kujutelm on eksitus või vähemasti muudab Solženitsõni arengu väga labaseks. Ta alustas ju näitamisest, kuidas Nõukogude võim, esitatud ja levitatud kui kõige parem, on tegelikult äärmiselt loomuvastane, sest keelab nii olemusliku väärtuse nagu vabadus. See oli teada ilmagi, kuid see teadmine puudus nõnda-öelda lahtises kirjanduses, raamatus, mida võiks lugeda igaüks. Teema kuulus keelualasse, sest tähtsam kui loominguline vabadus oli kehtivat korda kaitsev tsensuur. Anonüümne "korravalvur" määras rohkem kui mis tahes kunsti looja põhimõtteline iseseisvus.

Solženitsõn lõi Ivan Denissovitši, ent ta hakkas otsekohe sõdima ka tolle kõike juhtiva anonüümse jumalaga. Kui tahetakse lugeda, siis lastagu kirjutada, ning kui on loomulik, et sotsiaalne närv tuikab, siis ei tohi teda läbi lõigata - umbes niiviisi võiks sõnastada Solženitsõni omaaegset positsiooni.

Tookord tähendas see ennekõike suurt julgust (samas tähenduses on kasutatud sageli ka sõna "mehisus", ehkki näiteks Anna Ahmatova või ka Betti Alveri suhtes oleks "mehisus" arulage). Osalt just sealt ehk tulenebki arusaamine, nagu kõneleks Solženitsõn oma vastasseisus Nõukogude võimuga ainult enese nimel (umbes nagu meil Heino Kiik). Kuid teised vaatasidki pealt või jäid ootama.

Tugev Venemaa

Sootuks teistsugune on rõhuasetus Solženitsõni suhetes Venemaaga, mida ta algusest peale ei eita. See tähendab, ta pole nihilist. Nõukogude Liit ja Venemaa on tema järgi kaks eri asja, mitte üks ja seesama. Siit Solženitsõni seisukoht, et Gorbatšov oli naiivne, Jeltsin laskis kõik laokile ja alles Putin võttis Venemaa tõsiselt käsile. Tõsiselt, see tähendab tugevana.

Võib-olla see seisukoht (viimati 2007) on tõend väga vana mehe äravajumisest (millest nekroloogides pole kunagi ilus rääkida), aga on samuti võimalik, et Solženitsõn jäi järjekindlaks. Ta ei tahtnud ega olegi tahtnud nõrka Venemaad ja jõuetut venelast. Kes oskaks nimetada ühtki vene kirjanikku, kes seda oleks tahtnud? Lermontov ("Jää jumalaga, pesemata Vene" ja võrdle meie Uno Lahe "Rängad sõnad kodumaast" 1964) ei ole ühemõtteline.

Sõgedavõitu olnuks arvata, et Eesti Vabariik tema sõjaeelsel kujul oli Solženitsõnile mingiks demokraatlikuks ideaaliks. Tema tahtis paremat Venemaad, mille ajaloo suhtes on Eesti episood. Meie sellega leppida ei tohi.

Ainult et kõigi nende nimel, kellele Solženitsõni lugemine andis julguse, ei tohi olla tänamatu.

Allikas: Põhjarannik

Solženitsõn. Kirjanik ja venelane

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing