Omavalitsused ootavad kadakasi aegu

07.08.2008 | Urmas Arumäe | Seadusloome, Regionaal, Majandus

Omavalitsusi ootavad põnevad ja ka ärevad ajad, sest Toompea koalitsioonis on oodata kokkuleppeid haldusterritoriaalse reformi või haldusterritoriaalse korralduse muutmise osas.

Kui reformist või ümberkorraldustest ka seekord midagi välja ei tule, suudavad omavalitsusüksuste elu vürtsikaks teha nii kavandatav uus kohaliku omavalitsusüksuse finantsjuhtimise seadus (KOFS) kui ka avaliku ja erasektori koostööd pärssiv, et mitte öelda välistav raamatupidamistoimkonna juhend nr 17 (RTJ-17).

Lisaks uutele seadustele on oodata aasta teises pooles üllatusi kindlasti neil valdadel ja linnadel, mis ei olnud 2008. a eelarve koostamisel konservatiivsed. Seda seetõttu, et üksikisiku tulumaksu laekumine, mis esimesel poolaastal oli üldiselt ja üle Eesti väga hea, võib koondamiste tõttu aasta lõpupoole kokku kuivada. Ma usun, et nii üleriigilised kui maakondlikud omavalitsusüksuste liidud hakkavad pidama riigiga tuliseid läbirääkimisi kohalike omavalitsusüksuste tulubaasi säilitamise ja tasandusfondi kärpimiskavade üle. Ja kui juba läbirääkimisteks läheb, siis võiks eesmärgiks olla kogu üksikisiku tulumaksu andmine omavalitsusüksustele. Samuti on endiselt päevakorras koalitsioonilepingust tulenev omavalitsusüksuste tugevdamise ja maavalitsuselt teatud funktsioonide üleandmise/ülevõtmise temaatika.

Haldusterritoriaalsed muudatused on hädavajalikud ja seda on kavandatud pikki aastaid. Seni pole kokkuleppele jõutud ja mitmed riiulil tolmuvad (reformi)kavad kannavad nende koostamise ajal ametit pidanud ministrite nime. See näitab, et pidevalt käib mingi protsess ja terve hulk inimesi teeb tööd, mille tulemustega pole suurt midagi peale hakata olnud.

Terve mõistus ütleb, et esimese sammuna tuleb saavutada poliitiline konsensus ja alles siis hakata tegelema maakaardi värvimise ja õigusaktide eelnõude koostamisega. Ka tasuks juurelda, kas haldusterritoriaalse korralduse muutmise eesmärk saab olla konkreetne fikseeritud arv omavalitsusüksusi. Vahest peaks ümberkorralduste eesmärgiks olema see, et need omavalitsusüksused, mis suudavad oma elanikele vajalikul tasemel (siinkohal: kus on riiklikult kehtestatud standardid?) avalikku teenust pakkuda, saavad seda ka edaspidi teha. Eraldi tegeletaks siis nendega kes ei suuda. Reformi või haldusterritoriaalse korralduse muutmise menetlemise hetkesituatsiooni hinnates tuleb kahetseda, et Loodus ei saanud omanimelist kava lõpule viia, kuid lootus sureb viimasena...

Seadus või reform olgu ka viljakas

Kehtiva valla- ja linnaeelarve seaduse (VLES) kohaselt võib vald võtta laenu ja muid võlakohustusi tingimustel, et kõigi tagasimaksmata laenude ning muude võlakohustuste kogusumma koos võetava laenu ja muude rahaliste kohustustega ei või ületada 60% selleks eelarveaastaks kavandatud eelarvetuludest. Samas tagasimakstavate laenusummade ja laenuintresside ning muude võlakohustuste kogusumma ei tohi ületada ühelgi eelseisval eelarveaastal 20% kavandatud eelarvetuludest.

Eestis pole ilmselt ühtegi omavalitsusüksust, kes selle nõude vastu oleks kunagi eksinud. Eelnimetatud VLES-i sõnastus „selleks eelarveaastaks" tähendab muuhulgas, et pikaajalised kohustused võetakse ühe aasta eelarve mõttes üles murdosana. Polegi võimalik, et vald või linn võtaks näiteks oma 2009. a eelarves üles kõik eelseisva 20 aasta kohustused ja tagasimaksed koos intressidega. Selliselt aga rahandusministeerium täna kehtivat seadust tõlgendab ja valdade/linnade finantskohustusi käsitleb.

Vähe sellest - valdade ja linnade kohustuste hulka nõutakse ka tütaräriühingute kohustuste konsolideerimist. Samas puudub konsolideerimisnõudel omavalitsusüksuste suhtes täna seaduslik alus. Nii ei reguleeri VLES ega ka ükski muu seadus valla või linna kohustust konsolideerida konsolideerimisgrupi kohustusi valla või linna majandusaasta aruandes või bilansis, saati siis eelarves.

See kohustus on alles kavandamisel KOFS-i eelnõus, mille eelnõu ringleb ministeeriumite jt asutuste kooskõlastusringil. Pole siis ime, et mitmed seni edukad vallad või linnad, kes kiire kasvu tõttu on olnud sunnitud investeerima infrastruktuuri (sh koolid ja lasteaiad), on Rahandusministeeriumi hinnangul (teoreetiliselt) finantsraskustes.

Edukad vallad pankrotistuvad seaduse silmis

Seaduse mõttes ei ole üldse tähtis, kas vald või linn suudab oma kohustusi täita või mitte. Oluline on vaid see, et on rikutud mingit põhjendamatut (miks 60 või 20% - nt pole selgitatud) piirnormi ja ongi „pankrot" (sic!). Loodetavasti saavad riigikogu liikmed, kelle hulgas on ka endisi omavalitsustegelasi, sellest aru ja vajalik seadus (KOFS) saab lõpuks selline, mis lahendab omavalitsusüksuste probleeme, mitte ei tekita neid juurde.

Kui raamatupidamistoimkonna juhendi senine redaktsioon aitab leida võimalusi, kuidas PPP-projektidega seotud riske jagada ja varasid raamatupidamises nii kajastada, et PPP-projektid oleks teostatavad, siis kõnealuse õigusakti uus redaktsioon võtab omavalitsusüksustelt selle instrumendi sootuks. PPP-d kasutatakse muu hulgas ju seetõttu, et vallal või linnal pole investeerimiseks omi vahendeid, küll aga on vahendeid, et erasektorilt pikaajaliselt teenust osta. Uue RTJ-i kohaselt tuleb erasektori poolt rajatav objekt igal juhul kajastada valla või linna bilansis, mistõttu tulevad needsamad piirangud (täna 60/20) jälle ette, mille tõttu vald või linn ise laenu võtta ei saa ja ongi lool lõpp. Lisaks on õiguslikult üsna küsitav uue RTJ-17 tagasiulatuv jõud juba töösolevate PPP-projektide suhtes. Selles protsessis on vaja sissejuhatuseks küsida ka õiguskantsleri seisukohta.

Omavalitsustel seisab ees tõsine töö sõltumata sellest, milliseid otsuseid riik lähemal ajal vastu võtab. Nii rahalaekumine aasta teises pooles, haldusterritoriaalne reform, kavandatav uus kohaliku omavalitsusüksuse finantsjuhtimise seadus kui ka raamatupidamistoimkonna juhend nr 17 annavad kõikidele omavlitsusüksustele võimaluse tõestada oma elujõulisust.

Allikas: Maaleht

Omavalitsused ootavad kadakasi aegu

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing