Lammutatav Tallinn

07.08.2008 | Ants Juske | Tallinn

Linnad on hävinud mitmel moel. Kas põlengutes, sõja ajal pommitamistes või siis linnaehituse arengust lähtuvate muutuste tõttu. Tallinn pole siin mingi erand.

Kuid mingil määral siiski. Kuidas on säilinud kogu Euroopas nii väärtusliku arhitektuuriga vanalinn koos pea kahe kolmandikuga säilinud linnamüüriga? Pealegi paekivist. Riias näiteks pole keskajast peale toomkiriku suurt midagi alles. Asi oli lihtsalt selles, et Tallinn kaotas 19. sajandil oma tähtsuse, linnal polnud rikkust, et lõhkuda vana ja ehitada uut asemele. Tõsi, midagi ju tehti. Raudtee ja vaksali tekkimise tõttu tuli maha võtta Nunne värav, jalgu jäid ka Harju ja Karja värav. Õnneks polnud jõudu ka nõukogulikul modernismil 1960. aastatel. Kui lammutati tsaariajal ehitatud Balti jaam ja tehti uus, oli isegi kavas rajada otsemagistraal bussi- ja lennujaamani, mis oleks kulgenud raekoja tagant. Selle taga asuvaid, baltisakslaste ehitatud hooneid peeti väheväärtuslikuks. Õnneks tekkis mõiste "miljööväärtuslik keskkond", mis tähendas, et kaitse alla ei võetud mitte ainult üksikud majad, vaid kogu piirkond.

Sakalast Musta Luigeni

Rotermanni soolalaos avatud arhitektuurimuuseumi näitus "Lammutatud Tallinn" võtab vaatluse alla lähimineviku. Mõt-lemisainet on palju. Näituse kuraator Karin Hallas-Murula nendib, et muidugi pole mõtet kõike väheväärtuslikku säilitada, kuid mingi piir peab olema. Paljuski puudutab see Nõukogude ajal ehitatut. Hallas-Murula oli ka üks Sakala keskuse lammutamise vastaseid, koguti allkirju, kuid alles jäi ainult torn.

Lahtine on endise Turisti poe ja Postimaja saatus. Esimene on oma aja arhitektuuri suurepärane näide ja me peaksime ta kaitse alla võtma, sest Tallinn on linn, kus on erisuguseid ajaloolisi kihistusi, mis rikastavad linna. Postimaja pole eriline šedööver, samuti polnud seda hiljuti üleöö lammutatud Kadrioru keskus. Ühele põlvkonnale oli see legendaarne Musta Luige restoran, kuhu oli raske pääseda.

Kõige halvemini on läinud tollasel esiarhitektil Raine Karbil, kes näeb, kuidas tema projekteeritud hooneid lammutatakse.

Ehk jõutakse lõpuks ka rahvusraamatukogu kallale - magus koht ju hotelli, büroohoone või korterelamu rajamiseks. Küsimus on selles, et olgu, lammutame, kuid me näeme, mis sinna asemele tuleb. Musta Luige (ehitajatel on veel ülbust see nimi kaubamärgiks teha) kohale tuleb järjekordne klaaskast "miljonilise vaatega merele". Siiski on hea kompromissi näide Viru ringile kerkiv hotell, kus säilitatakse vana hoone fassaad.

Midagi ajalukku minevat pole lammutav Eesti kahjuks pakkunud. Õnneks on raugev ehitusbuum kogu protsessi aeglustanud.

Küll tuleb aeg, kui hakkame neid praegusi "kolemaju" ka lammutama või lagunevad nad ise, sest igal pool näeb juba aastaid majade ees silte "Müüa".

Allikas: Eesti Päevaleht

Lammutatav Tallinn

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing