Ülimalt politiseeritud olümpia

06.08.2008 | Andres Herkel | Välis, Sport

Üks vana maksiim, mida hiinlased muule maailmale nina peale hõõruvad, ütleb, et sport ja poliitika olgu lahus, olümpiamänge ei tohi politiseerida.

Kui seda juttu räägiks lord Sebastian Coe, kes on 1500 meetri jooksu kahekordne olümpiavõitja (tuult tiibadesse ka meie Tiidrek Nurmele!), siis ma seda usuksin. Olgu öeldud, et legendaarne Coe on ka nelja aasta pärast toimuvate Londoni mängude peakorraldaja. Oleks ju tõepoolest tobe, kui tooride juht David Cameron üritaks end olümpia abil upitades viigide juhile Gordon Brownile ära teha või vastupidi. Olulisi välise politiseerimise võimalusi ma brittide puhul ei näe.

Suur enesenäitamine

Hiina kontekst on hoopis teine ja jutt spordi apoliitilisusest on demagoogiline ehk kerglastele kõrvadele mõeldud. Politiseerimine on algusest saati ju Hiina kompartei eesmärk. Mängud on selleks, et Hiina RV saaks näidata oma võimsust ja medalitabeli tippu kuulumine on selle strateegia osa. Mängude ametlikust tunnuslausest «One world, one dream» on tuletatud hiinlaste tegelikku taotlust markeeriv parafraas «One country, one team». Niisiis mitte «Üks maailm, üks unistus», vaid «Üks maa, üks meeskond». Teiste sõnadega: Tiibet on Hiina oma, Hiina kõneleb kompartei häälega ja olümpiamängud on suur enesenäitamise projekt.

Jutt sellest, et olümpiamängud antakse korraldada linnale, mitte riigile, on alati pisut naivistlik, aga totalitaarse riigi puhul eriti. Kas keegi usub, et hoopis Pekingi linnapea hoiab tiibetlaste veebilehekülgi kinni? Oh ei, seda küsitagu ikka Hu Jintao'lt ja tõeliselt tippnomenklatuurilt. Samuti käis olümpiaehitiste rajamine totalitaarse riigi kombel: inimesed eest ära, plats puhtaks ja tehtagu! Linnupesaks kutsutud staadion ja Veekuubiku nime kandev olümpiaujula on pildi peal efektsed ja ilmselt tegelikkuses seda enam. Hiina eesmärk on selge: maailm oma vägevusega pahviks lüüa.

Nii püüab Hiina RV legitimeerida ka oma poliitilisi meetodeid, olgu selleks inimõiguste rikkumine kodus või väärtuspõhise poliitika põhjalaskmine ÜRO julgeolekunõukogus. Meil on kõige enam räägitud Tiibeti budistliku kultuuri hävitamisest ja tsensuurist, vähem uiguuridest ja Falun Gongi järgijate tagakiusamisest. Rahvusvaheliselt tundlik on Hiina tegevus Birmas ja Darfuris ning viimati Zimbabve režiimi toetamine paarisrakendis Venemaaga. Hiina Aafrika-poliitika on suunatud majanduslike eesmärkide saavutamisele ükskõik mis hinnaga. Päästes Sudaani ÜRO sanktsioonidest, teeniti kasu naftas, aga abi eest Mugabe režiimile Zimbabves loodetakse kroomi ja plaatina. Teised, lollid, ei toeta paariariike, aga just see annab Hiinale majandusliku eelise. Ja see on osake tollest võimsast kasvust, mida olümpia abil maailmale näidatakse.

Tsensuur ja tagakiusamine

Palju on räägitud ümbernurgajutust kui Hiina kultuurilisest eripärast. See ei luba esitada otseseid küsimusi ega lase partneri küsimuse peale ka otsesõnu ei öelda. Ma siiski ei saa inimõigustest vaikimist kuidagi pidada Hiina kultuuri austamiseks. Riskides küll mõne punahiinlase jaoks tahumatu Euroopa matsina näida, peab meil olema julgust otsesõnu öelda: te hävitate Tiibetit, teil on tsensuur ja te kiusate teisitimõtlejaid taga.

Hiina näeb tohutut vaeva, et lääneriikide sellist sõnumit neutraliseerida. Sealjuures ei tegelda enamasti kriitika objektiga ehk olukorra parandamisega, pigem püütakse sõnumitoojat mõjutada.

Üks suuremaid Hiina juhtkonna segadusehetki oli see, kui märtsis puhkesid Tiibeti rahutused, mille peale demokraatliku maailma inimesed väljendasid oma sümpaatiat tolle palju kannatanud rahva vastu. Hiinlased olid hämmingus. Oli ju Rahvusvaheline Olümpiakomitee käpa alla saadud, enam-vähem suudeti ka suurriikide kriitikat vaos hoida ja siis korraga selline asi. Kusagilt tulid täiesti kontrollimatud tüübid, meikarid ja grünbergid, toetama tiibetlasi, toda «nurjatut dalai-klikki», ja mitte keegi ei kutsunud neid korrale! Mida nüüd teha? Olümpiatule häbistav teekond oli juba otsaga Austraalias, kui kommunistid vastulöögi andsid. Nad saatsid oma löömamehed, punased lipud käes, Tiibeti toetajate vastu kaklema.

Niisiis pole Pekingi mängud ülepolitiseeritud, nagu mõned arvavad, vaid need on ülipolitiseeritud - paratamatult ja Hiinale olümpiaõiguse andmisest saadik. Noil mängudel toimub kahe maailma, demokraatliku ja totalitaarse, pingerikas kokkupuude. Kui Hiina suudab selle tulemusena vähendada oma senist suletust ja ammu kavatsetud propagandistliku monoloogi asemel ka räägib maailmaga, siis on midagi ehk õige pisut paremuse suunas nihkunud.

Allikas: SL Õhtuleht

Ülimalt politiseeritud olümpia

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing