Müügipiirang kujundab hoiakuid

05.08.2008 | Kaia Iva | Pere, Majandus

Mõni aasta tagasi rääkis mulle üks eakam proua oma kimbatusest Türi väiksema toidukaupluse müügileti ees. Nimelt võtnud müüja silmanähtavalt lapseeas poistelt lahke naeratuse saatel vastu raha ostukorvi tõstetud õllepudelite eest.

Juhtumist hämmingus proua jäänud õnneks siiski nõudlikult leti kõrvale seisma ja küsimusele, kas tõesti nii tohibki, tõstnud müüja kiire liigutusega õlled leti alla ning ulatas poistele makstu vääringus nätsu ja kommi.

Tegemist oli lugupeetud kauplusega, kes tavapärast kõige küünilisemat õigustust «eeskätt alkoholist sõltub meie käive ja seega ka olemasolu» kuidagi õigustuseks tuua ei saaks.

Kõik sõltub hoiakutest

Selle inetu vahejuhtumi meenutamisega tahan rõhutada, et rääkides alkoholi liigtarbimisest ning noorte alkoholi tarbimisest, jõuame ikka hoiakute ja suhtumiseni.

Laste ja noorte väärtushinnangute kujundamisel on võtmeosa ometigi ju täiskasvanutel. Miks siis ikkagi näeme, et müüja unustab ostja vanust kontrollida või «hea onu» on lahkelt valmis lastele küsitud õlle ostma.

Või semulik lapsevanem toob noortele koduseks sünnipäevaks või klassiõhtuks sõbra suvilas portsu siidrit sõbraliku patsutusega, et see ju nii lahja, te tublid inimesed, pidage siis ikka piiri ka.

Või võistluses, kumb on «parem» lapsevanem, ostab isa lapsele arvutimängude kõrvale tavapärase alkopopi, sest ema oli just kinnitanud, et see ei sobi mitte.

Loetletud näited on vägagi elulised: 2006. aastal tehtud uuringu käigus tunnistas 80 protsenti 15-16aastastest noortest, et lahjad alkohoolsed joogid on kergesti kättesaadavad!

Vaid pisut väiksem osa noori arvab sama kangete jookide kohta. Samas ütleb rahvusvaheliste meditsiiniuuringute tulemus, et noortel, kes alustavad alkoholi tarbimist enne 15. eluaastat, on viis korda suurem risk jääda alkoholist sõltuvusse kui neil, kes hakkavad vägijooke pruukima pärast 21. eluaastat.

Ilmselt mitte keegi peale alkohooliku ei arva, et alkoholi sõltuvusest vabaneb ta siis, kui tahab, ja tegelikult ta ju polegi alkohoolik. Seepärast ongi oluline, et kogu ühiskond tunnetaks vastutust.

Siin ei aita sellest, kui kord nädalas lastele nn sõnad peale lugeda ja loota, et noored toimivad nende sõnade, mitte meie tegude järgi.

Nõnda ei aita sellest, et alkoholi liigtarbimise vähendamisel saame loota vaid sellele, et kasvatades uue ja rikkumata põlvkonna, on mured murtud.

Selles lootuses on kaks nõrka kohta. Meie praegused noored juba tarbivadki arutus koguses alkoholi ning lisaks pole suur osa täiskasvanuid võtnud endale kohustust oma väärtushinnangute ja tegudega toetada vähemat alkoholi tarbimist.

Just ühiskonnas suhtumise kujundajana pean tähtsaks alkoholi kättesaadavuse ja reklaamiga seotud piirangute kehtestamist. Juulis kehtima hakanud üle-eestiline alkoholi öine müügikeeld on üks neist. Mõneti pole selles midagi uut, sest piirangu oli kehtestanud enamik omavalitsusi.

Väide, et see ongi linnade-valdade siseasi, kas ja kunas viina müüakse, ei pea paika. Kui rõhutatakse, et põhiseaduse järgi on omavalitsused oma tegevuses iseseisvad, siis «unustatakse» ära lause teine pool, kus on öeldud, et omavalitsused on otsustustes vabad seaduste piires.

Olen veendunud, et just alkoholipoliitika on üks neist, kus riik peab määratlema kindlamad reeglid.

Pikalt kestnud vaidlus, kas ajaline müügipiirang peaks olema riiklikult reguleeritud, ning ka riigikogu kehtestatud piirang ise, omab minu hinnangul tähtsaima sõnumina seda, et olukord, kus Eesti elanik tarbib üle 11 liitri puhast alkoholi elaniku kohta aastas (kusjuures turistide ostetu ja joodu on juba maha arvatud), on riikliku tähtsusega küsimus.

On riiklik küsimus, kas püüame rahva surnuks joomist takistada või loodame iga isiku vastutustundele samas seda üldriiklike meetmetega mitte toetades.

Alkohol pole tavaline tarbekaup

On küsitud, kas kell 22 algav müügikeeld on ikka piisav, ning avaldatud lootust, et kiired ülikarmid piirangud võiksid anda ka kiirema ja tõhusama tulemuse.

Ei julge seda seisukohta õigeks pidada, sest äkiline karm piirang tõrjub probleemi pealispinnalt, kuid omab riske.

Esiteks koduste varude soetamine, mis ju ka siis kiiresti ära tarvitada tuleb, samuti salaalkoholi tarbimise kasv ja narkootikumide suurem levik.

Piirangu leebemast vormist alustades ei teki ahvatlust haarata veel hullemate sõltuvusainete järele, samas on sõnum ühene: alkohol pole tavaline tarbekaup. Liiati on ühtse müügipiiranguga viidud miinimumini nn viinarallist tulenevad õnnetused.

Mõõdukas piirang aitab kaasa ka kriitilise suhtumise kujunemisele alkoholi liigtarbimisse ning tuletab meelde meie osa selles.

Heameel on näha ka mõistvat suhtumist neis omavalitsustes, kus alkoholi senised müügiajad olid varem teistsugused. Mõistetakse, et alkoholismil pole piire, see ei asu ühe või teise omavalitsuse territooriumil. Alkoholism pole «nende» probleem, see on «meie» probleem.

Loodan, et järgmiseks suveks on eluõiguse saanud uued piirangud. Et alkohol ei asu poes enam kõige käidavamal kohal limonaadi ja kommidega kõrvuti.

Et alkoholi degusteerimised kauplustes ja teistes avalikes kohtades pole osa meie igapäevaelust. Et noorte hittsaadete reklaamipausid ei kubise siidri ülistamisest ja meile ei antaks teada, et saja õllekorgi eest võid saada soojamaareisi või teleka.

Ja meie, täiskasvanud, ärgem ostkem lastelt odavat populaarsust neist võimalikke alkoholisõltlasi kasvatades.

* 08.08.2008 Müügipiirang kujundab hoiakuid, Meie Maa

* 08.08.2008 Müügipiirang kujundab hoiakuid, Harju Elu

* 09.08.2008 Müügipiirangud aitavad peatada surnuksjoomist, Põhjarannik

* 09.08.2008 Müügipiirang kujundab hoiakuid, Elva Postipoiss

* 09.08.2008 Müügipiirang kujundab hoiakuid, Koit

* 12.08.2008 Viinaviga pole «nende», vaid «meie» probleem, Sakala

* 14.08.2008 Müügipiirang kujundab hoiakuid, Vooremaa

* 19.08.2008 Müügipiirang kujundab hoiakuid, Võrumaa Teataja

* 22.08.2008 Müügipiirang kujundab hoiakuid, Kuulutaja

Allikas: Järva Teataja

Märksõnad

alkohol

Müügipiirang kujundab hoiakuid

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing