Hundid ja Punamütsikesed

04.08.2008 | Jüri Kõre | Sotsiaal, Majandus

Kunagi sumbunud seitsmekümnendatel aastatel kirjutas literaat Rudolf Rimmel essee hundist ja Punamütsikesest. Mitte klassikalise muinasjutu moodsa variandi või mõistujutu mõne sotsialismi väärnähtuse teemal, vaid igipõlistest meeste-naiste-laste suhetest, abielust ja lahutusest.

Analüüsides lahutuse tagajärjel tekkinud üksikvanemate perede käekäiku, laste haridusteed, kuritegelikule teele sattumist jms, tegi ta paradoksaalse järelduse: üksikisad on üksikemadest tublimad lapsekasvatajad. Konkreetseid juhtumeid silmas pidades oli järeldus õige, kuid üldistusena sobimatu.

Nagu tänagi, jäid tollal lapsed isa juurde vähem kui 10 protsendil lahutuse juhtudest. Kohus otsustas lapse/laste isa juurde jätmise mitte ainult siis, kui ilmsiks tulid ema puudused või nõrkused. Lisaks pidi isa oma tublidust puust tehtud ja punaseks värvitud argumentidega tõestama.

Tuhanded kõrvalehiilijad

ENSVs aitas üksikvanemal last kasvatada teenuste korraldus (odav lastehoid, tasuta lasteaia- ja koolitoit, huviharidus jms), ometi oli lahutatud perede majanduslik olukord tihti keeruline. Kuigi tollal oli 90 protsendi ulatuses tegemist riikliku majandusega, ei suutnud süsteem tagada alimentide maksmist.

Märkimisväärne oli ka solidaarsus, mille toel varjati tulusid ja peteti lapsi ning endisi abikaasasid.

1984. aastal käivitati riiklike toetuste maksmine, sest teisiti ei suudetud laste elatusraha probleemi lahendada. (Toetuse suurus oli 20 rubla lapse kohta, tööliste ja teenistujate keskmine palk oli samal ajal pisut üle 200 rubla.)

Tänapäeval on üksikvanemaid märkimisväärselt rohkem ja nende toimetulekuprobleemid keerukamad. Alati pole tegemist majanduslike, vaid ka sotsiaalsete raskustega.

2000. aastal loendati 133 000 perekonnatuuma, kus olid mees, naine ja alla 18-aastased lapsed. Neist oli uuesti loodud lastega perekondi (kordusabielu, vabaabielu partneriga, kellel juba on lapsed vms) 21 000.

Ühe vanemaga perekondi oli 56 000 (lapsed emaga 51 000 ja isaga 5000 juhul). Selle 56 000 hulgas oli 22 000 vallasema perekonda.

Kui kõrvutame võõrasvanemaga ja ühe vanemaga perekondade arvu (21+34=55 tuhat) elatusraha maksmisest kõrvalehoidjate arvuga (26 000 isikut, Eesti Päevaleht 9.04.07 viitega justiitsministeeriumile), siis näeme, et tegemist on märkimisväärse probleemiga.

55 000 peret, kus elavad lapsed võiksid toetust saada, ja 26 000 isa/ema, kes oma kohustest kõrvale hiilivad.

Kui asju formaalselt vaadata, võib ju nõustuda mõne elatusraha teemal seisukoha võtnuga - nimelt sellega, et tegu on eraõigusliku probleemiga.

Kui aga lähtuda probleemi ulatusest, siis tuleb tunnistada selle ühiskondlikku kaalu.

Ons eesti mees eriline suli, kes kunagi pettis edukalt nii Vene riiki kui ka oma (endist) perekonda? Ja nüüd, kui riik on hästi õhukeseks kulunud, petab perekonda vaat et veel rohkem?

Kaks võimalust

Seda mitte. Olles aasta alguses kaasatud uue perekonnaseaduse eelnõu analüüsi, pidin ma tutvuma mitme riigi abielulahutuse praktikaga. Neil juhtudel, kui lastele elatusraha maksmises ei lepi kokku mitte abielupooled, vaid summad määrab kohus, tekib probleeme kõikjal.

Seega vastupidiselt meil levinud arvamusele, pole kohus parim laste huvide kaitsja!

Kes siis seda kaitsja rolli võiks täita? Selleks on moodne sotsiaalpoliitika. Tänapäeva sotsiaalpoliitikas on perekonnaelu ebaõnnestumisest tulenevate riskide maandamine järjest kasvava tähtsusega. Enamlevinud lahendusi, kuidas pärast lahutust laste eluks paremaid majanduslikke tingimusi saada, on kaks.

Esiteks kohustuslik lahutuseelne lepitusmenetlus. Kui perenõustajad jm asjamehed lagunevat perekonda ei suuda päästa, siis tihti õnnestub paaridel nendega koos sõlmida kokkuleppeid tulevastes laste kasvatamise ja ülalpidamise küsimustes.

Et perekond ja perekonnaelu on Eesti poliitika hallide kardinalide jaoks erasfäär, siis on sellise teenuse kasutuselevõtu tõenäosus vast 10 protsenti, ei enam.

Pealegi sünnib meil peaaegu pool lastest vabaabieludest, mida ei lahutata, ja lepitusmenetlus on teenus, mis mõistagi on ju kallis! Jääb üle teine lahendus, elatusraha fond.

Küüniline maksupoliitika

Elatusraha fonde kirjeldades on meil näiteid toodud lihtsamate lahenduste najal (Rootsi, Läti).

Ja on järeldatud, et kuna isikult raha fondi nõutamine käiks ikkagi kohtutäituri abiga, siis poleks süsteem tänasega võrreldes eriti tõhusam, see-eest aga riigile kallis.

Võib ju kasutada ka keerukamaid mudeleid: fondi ees kohustusi omavale isikule rakendatakse tavapärasest veerandi võrra kõrgemat sotsiaalmaksu. See teeb rongaisa või -ema tööandja silmis suhteliselt vähem konkurentsivõimeliseks ja sunnib teda otsima lahendust, kuidas ennast fondi võlglaste nimekirjast maha tõmmata.

Kindlasti vallandub sellise lahendi pakkumisel vastaste protestikoor, kes räägivad ebavõrdsest kohtlemisest, demokraatia kitsendamisest jms.

Aga sel juhul tuleb küsida, mis demokraatia see meil ikkagi kehtib, mis inimesed nende kohustuste täitmisest vabaks teeb!

Kui kuulata/lugeda valitsusliidu poliitikute põhjendusi, miks ei saa elatusraha fondi luua, siis hakkab kõhe.

Tegelikult ei saa fondi luua, sest eelarveraha haihtub tulumaksualandustesse. Tulumaksualandustega tehakse aga soodustust alimentide maksmisest kõrvalehoidjale. Sest statistiline keskmine eesti mees, ülalpidamiskohustuse täitmisest kõrvalehiilija, saab naisest veerandi võrra suuremat sissetulekut. Küüniline maksupoliitika.

Allikas: Tartu Postimees

Hundid ja Punamütsikesed

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing