Lõpp ja igavik

05.08.2008 | Peeter Olesk | Välis, Kultuur

Tõenäoliselt oli Friedebert Tuglas ainuke eesti kirjanik, kelle loomingut tundis Aleksandr Solženitsõn lähemalt.

Kui nad Tuglaste kodus Liival Vabaduse puiestee ja tollase Veere tänava nurgal kohtusid, võis Tuglas külalisele kinkida mitu oma teoste tõlget vene keelde. Usutavasti kuulus nende hulka raamat "Kuldne rõngas" (Tallinn, 1961), mis novellide kõrval sisaldas ka mälestusi ja märkmeid - kõik niisugusest maailmast, millest Solženitsõn oli kõigest ühte ja teist kuulnud, peamiselt vanglakaaslase advokaat Arnold Susi käest.

Tuglase sesse tõlkeraamatusse kuulub viis novelli, mille lähtekohaks on surm. Jutuks tuli see vaevalt, ehkki surmateema vaevas Solženitsõnit tollal väga ja nimelt kirjaniku loomingulise tapmise mõttes. Kaks kirjanikku rääkisid Eesti Vabariigist, mille kirjeldamiseks otsis Tuglas sobivaid venekeelseid sõnu. Nii ta ütleski, et tollal valitses kodanlik aeg. Kambrikaaslase Arnold Susi koolitusega Solženitsõn ei saanud aru: mis aeg see niisugune oli?

Ilma nõukogude jamata

Teiseks allikaks eesti elu mõistmisel oli SolÏenitsõnile elu Tartu lähedal Vasulas Koplil, Marta Pordi majapidamises. Liivale, Tuglaste poole astus kirjanik korraks sisse, Vasulas tegi ta tööd. Mõlemas kohas, nagu ka Tartus Veski tänaval Lotmanite pool, pidi ta aga nägema, kuidas "riigikord" saab olla võõras, ent inimeste olemise aluspõhi võib jääda puhtaks. Tõenäoliselt ei kohtunud Solženitsõn Eestis kellegagi, kes ajanuks talle nõukogude jama.

Toda igatsust puhta kristallilisuse järele (ei tohi unustada, et vene keeles esineb ka säärane väljend nagu "haiseb Venemaa järele") pandi SolÏenitsõni juures tähele õieti kohe algusest peale. Sõnastati seda küll teisiti kui siinkohal, näiteks Veniamin Kaverin kirjutas, et SolÏenitsõnit juhib võimas püüe tõe poole. Mõnevõrra oli janu tõe järele tookord isegi ajastuomane ega alanud sugugi kõigepealt Solženitsõnist.

Kuid ikkagi algas ta alles märksõnadest ja isikunimedest, mitte protsessist. Solženitsõni pööre seisneb just selles, et ta hakkab näitama protsessi, õigemini protsessi patoloogiat. Seda saab teha ainult seesmiselt vaba inimene, kes hakkab vastu oma hirmudele. Sedagi märgati Solženitsõni juures kohe.

Võim üldiselt ei armasta suurt kunsti, sest suur kunst ei lase võimul vabalt laamendada. Laamendav võim tahab ajaviidet. Vastupidine on kirjanikule leivaküsimus, aga näiteks tsensorile pole see muud kui igapäevane köietrikk. Noateral hakkab käima toimetaja. Solženitsõni esimene toimetaja oli ajakirjas Novõi Mir luuletaja Aleksandr Tvardovski, kellel tuli valida, kumb avaldada enne, kas "Üks päev Ivan Denissovitši elus" või järjekordne osa Ilja Ehrenburgi mälestusi "Inimesed. Aastad. Elu". Ehrenburg nautis võimuga flirtimist, mida SolÏenitsõn ei sallinud.

Ka Nõukogude Liidust väljasaadetuna oli ta endiselt venelane, kes polnud rahul sellega, et asjad olid kodumaal valesti, ja eeskätt seepärast, et kord oli algusest peale väär. SolÏenitsõn oli antinõukogudelane. Rindemehena Teise maailmasõja veteran, kes veteraniks ei hakanud. Veteran oleks tema järgi väljamakstu. Solženitsõn ennast nii odavaks ei pidanud.

Allikas: Eesti Päevaleht

Lõpp ja igavik

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing