Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Eesti rahva säilimisest ja loendamisest

12.01.2012 | Priit Sibul | Riik, Pere, Kultuur, Elu, Ajalugu

Eesti rahvastiku püsimajää­mine on pakkunud kõne­ainet ja arutelusid mitme põlve vältel, eriti just rahvaloen­duste ajal. Elav diskussioon käib ka praegu.

Mure eesti rahva püsimajää­mise pärast on olnud ajajooksul õigustatud, kuna sündimustase on samaselt enamikule Euroo­pale olnud madal ligi viimased sada aastat, olles jäänud taaste-tasemest allapoole juba 1920. aastate lõpus. 1930. aastatel paistsime silma aga ühe mada­laima sündivusega Euroopas.

Samuti oleme mitmel korral seisnud lausa rahvastikukatastroofi lävel: nii pärast Liivi sõda kui Põhjasõda vähenes Eesti rah­vastik soja, epideemiate ja nälja tõttu kriitilise piirini - umbes 150 000 inimeseni.

Mure rahva säilimise pärast pole vahepeal kuhugi kadunud, kuna tõsiste rahvastikuprobleemide ees seisame ka täna. Nõu­kogude Liidu lagunemine tõi 1990. aastatel kõikides vastiseseisvunud liiduvabariikides kaa­sa tõsiseid rahvastikumuutuseid, mis peegeldusid eelkõige sündi­muse languses ning väljarändes.

Kümne aasta jooksul vähe­nes sündide arv Eestis ligi kaks korda: 25 000-lt 12 000ni. 1989. aastal oli Eesti elanike arv 1,57 miljonit, 2000. aasta rahvaloen­duse andmed näitasid selleks 1,37 miljonit. Langus, mis on peamiselt olnud tingitud mada­last sündimusest ja väljarändest, jätkub ilmselt veel mõnda aega.

Väikeriigina on meil väga oluline adekvaatne info oma rahvastikust. Aasta viimasel päe­val alanud rahvaloendus annab üpriski selge pildi rahvastiku hetkeolukorrast. Selle abil saa­me seada tõepäraseid tuleviku­sihte ja teha otsuseid mitte ainult rahvastikupoliitikas, vaid ka inimeste igapäevaelu puudu­tavates küsimustes.

Andmetele tuginedes saame näiteks hinnata, kus on tarvidus uute haridus- või sotsiaalasutuste järele, kuidas korraldada ühis­transporti või kus eelisjärjekor­ras arendada infrastruktuuri.

Olgugi, et praegu ei ohusta meid otseselt ei sõda, epideemiad ega nälg, on mure rahva püsimajäämise pärast endiselt väga aktuaalne. Sellel on peami­selt kaks põhjust: liialt madal sündivus ning väljaränne. Kui viimase kohta Õnnestub ehk täiendavat ja tõest infot just rahvaloendusest saada, siis madala sündivuse kohta on meil info küllaldane.

Kui sisse- ja väljaränne kõr­vale jätta, on rahvastiku taastootmiseks tarvis, et iga viljakas eas naine sünnitaks keskmiselt 2,3 last. 2010. aastal oli vastav näitaja Eestis aga 1,64 last. Sel­les osas ei erine me Euroopa Lii­du keskmisest oluliselt.

See tähendab, et meil sünnib vajaliku 22 000 lapse asemele igal aastal umbes 15 000 last.

Iga põlvkond on seetõttu roh­kem kui neljandiku võrra eelmi­sest väiksem ja nõnda see jätkub, kui ei toimu olulist ja jõulist muudatust. Sündimus Eestis on selgelt liialt väike, et tagada rah­vastiku jätkusuutlik areng.

Professor Rein Taagepera on rahvastikuprobleemi kirjeldanud demograafilise auguna, mis on selline auk, mille põhjas on oma­korda auk. Kümne aasta pärast väheneb laste arv jällegi järsult, sest vähemaks on jäänud mehi ja naisi, kes võiksid lapsi saada. Miljoni eestlase asemel on siis 600 000, kahekümne viie aasta pärast kukume järgmisse auku ja nü edasi.

Eelpool kirjeldatud stsenaa­rium ei ole paratamatus ja kind­lasti ei soovi keegi meist selle täi­deminekut. Sündimus- ja rah­vastikupoliitikat on võimalik edukalt ellu viia, kuid tuleb ar­vestada, et see on aeganõudev ja nähtavate tulemusteni võime jõuda alles aastakümnete pärast.

Tähtis on teostada stabiilset ja jätkusuutlikku polii­tikat, mis ei sõltu valitsu­se vahetumistest ega päevapoliitikast, vaid pikemaajalisest ees­märgist. Üksnes üksikute lühiajaliste meetmete rakendamine pikas perspektiivis sündimuskäitumist ei paranda.

Et tagada Eesti rahva ja kul­tuuri püsimine, peame asetama rahvastikupoliitika esikohale, riik peab kõigis otsustes seadma esmatähtsaks perede ja laste hu­vid. Nende olulisust peab mõist­ma kogu ühiskond.

Poliitika peab soosima väär­tusi, mis toetavad perekonna tu­gevdamist ja vanemarolli ühis­konnas. Rohkem peaks rakenda­ma meetmeid, mis arvestaksid lapsi. Nõnda on IRL alati seisnud selle eest, et tulumaksuvabastust arvestataks laste arvu silmas pi­dades. Õige pea hakatakse IRLi eestvedamisel maksma vanema-pensionit - pensionilisa inimes­tele, kellel lapsed.

 

 

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing