Kas te juba õpite hiina keelt?

05.05.2008 | Erki Nool | Välis, Sport

Mis on sportlase kogemus? Enamasti on see võime teha ka raskes seisus, tugeva vaimse pinge all või harjumatutes kliimaoludes jõukohane tulemus, näidata segavate asjaolude kiuste oma taset.

Andrus Värnik küsis minult 2000. aasta Sydney olümpiamängude eelses treeningulaagris Brisbane'is, kuidas ta peaks kogemusi hankima - see oli tema esimene tiitlivõistlus. Vastasin: "Sa saad kogemusi juhul, kui viskad oda üle 80 meetri. Sest kui viskad 75 meetrit, tahad seda võistlust kiiresti unustada, sest see mõjub negatiivselt ja nii ei saa sellest ka kasu."

Ma ei mäleta üldiselt oma nurjunud Götzise võistlusi. Kui aga mingi ala seal õnnestus, siis salvestasin õnnestunud katsed mällu. Hiljem sain raskesse olukorda sattudes meelde tuletada, mida tegin õnnestunud soorituse korral. Kui kaks katset nurjusid, oskasin end ikkagi viimaseks, kolmandaks katseks kokku võtta.

Ka treener sunnib tööle

Tegelikult harjutab sportlane ju iga päev sihiga näidata kõige tähtsamal võistlusel võimetekohast tulemust. Näiteks ujujaid peaks kannustama soov parandada Pekingis Eesti rekordit või isiklikku rekordit. Tuleks ujuda kaks-kolm sekundit kiiremini kui enne. Mis koha see rekord annab, polegi iseenesest tähtsust. Oma tase tuleb igal juhul ära teha. Treenitus peaks olema nii hea, et oma tasemele allajäämisele ei oleks mingit vabandust. Ka sel juhul, kui ei saa terve öö magada või lähed starti söömata, tuleb endale sisendada: "Teen ikka oma parima." See ongi tugeva sportlase lähtekoht.

Taktikalegi ei saa enam mõelda võistluse käigus. See tuleb enne selgeks mõelda. Ühes meie esimeses ühises treeningulaagris Sierra Nevadas küsis Daley Thompson, mis on mu algkõrgus kõrgushüppes. Vastasin: 1.88-1.89. "Siis alustamegi treenimist sellest kõrgusest," ütles Daley. "Kui saad sellest treeningul üle, saad ka võistlustel."

Iga päev tuleb treeningul pingutada täisjõuga ja teha sooritusi tehniliselt õigesti. Kui sportlane säästab jõudu või tehniline sooritus jääb poolikuks, ei näe treener, milleks ta on võimeline, ega oska talle tehnika parandamiseks soovitusi anda. Kui näiteks kümnevõistleja tahab teivashüppes midagi muuta, et uut kõrgust alistada, ei piisa, kui ta pingutab natuke rohkem. Pingutada tuleb kaks korda kõvemini.

Mina vajasin enda kõrvale inimest, keda ma täielikult usaldasin ja kes mind vajadusel sundis. Sportlane tunneb sageli pingutamise ees hirmu, see pole kunagi eriti meeldiv. Aga kui tahad areneda, pead päevast päeva, nädalast nädalasse pingutama. Näiteks pidin jooksma kuus korda 300 meetrit 40 sekundiga. Jooksin 40,3-ga. "Sa ei pingutanud!" kommenteeris treener Greg Richards. Ta ei öelnud lohutavalt: "Polnud viga."

Kevadises Sydney olümpia eelses treeningulaagris läksime kell kümme treeningule ja tulime tagasi pärastlõunal kella nelja-viie paiku. Päeva lõpus tuli joosta viis korda 400 meetrit üle minutilise puhkepausi. Pärast seda ütles Daley: "Nüüd tõmbame veel sõudeergomeetril kolm korda ühe minuti võidu peale." Ei saaks öelda, et tegin seda vaimustunult.

Unistamisest ei piisa

Küsisin hiljuti ühel treeningul Andres Rajalt: "Kuidas sul hiina keele õppimine on läinud?" Ma räägin iga päev eesti keelt, suhtlen sageli inglise, vene ja soome keeles. Hiina keelt pole üldse õppinud, ma ei saagi sellest aru. Samamoodi on sportlasega: kui sa ei harjutada mingit ala, siis sa sel alal ei arene. Ma ei saa aru sportlastest, kes arvavad, et kui nad juba käivad treeningul, siis lähevadki paremaks. Ei lähe!

Sydney olümpial 1500 m jooksu starti minnes teadsin: jooksku Roman Sˇebrle ükskõik kui kiiresti, mind ta ei võida. Olin endas kindel, olin selleks kogu hooaja valmistunud. Sest treener oli öelnud: "Me peame nii treenima, et sa võidad sel alal kõiki."

Olen soovitanud Kristjan Rahnul vahetada treenerit. Mul pole midagi tema isa Rolandi vastu, aga kui Kristjan tahab näiteks jõuda 8600 punktini, kõrgemale tasemele, vajab ta juhendajat, kes teab, mida sinna jõudmine nõuab, ja kes ei lase sportlasel nõrkushetkedel alla vanduda. Kristjanil on piisavalt kogemusi, ta on kehaliselt tugev, ta valdab hästi eri alade tehnikat. Ta on jooksnud 100 meetrit 10,40-ga, aga enam ei jookse. Ta on ka mõnel teisel trumpalal punkte loovutanud. Keegi peab Kristjanilt nõudlikult küsima: "Mida sa enne seda tegid, et jooksid nii kiiresti?" Ja siis tuleks vastavalt harjutada.

Küsisin Rajalt, mida ta peaks paremini tegema, et täita olümpiamängude A-norm 8000 punkti. 100 meetri ja kaugushüppega võib ta mõnikümmend punkti juurde saada, aga kui puhub pooleteisemeetrine vastutuul, võib ka kaotada. Ta peaks kolmel viimasel alal paremaks saama, siis võiks paarsada punkti lisaks teenida. Võtma sihikule 5.00 teivashüppes, 63 meetrit odaviskes, 4.35 1500 m jooksus.

Liiga paljud toetuvad unistustele ja loodavad: "Äkki teen võistlustel arenguhüppe." Seda juhtub üliharva. Tuleb püstitada eesmärk, teha selleni jõudmiseks plaan ja hakata plaani sihikindlalt täitma. Sport on aus: latt on ees ja sa kas hüppad üle või mitte. Treeningul tuleb latti ületada tuhandeid kordi, ainult sel juhul oskad ja suudad ka võistlustel sellest jagu saada.

Kas te juba õpite hiina keelt?

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing