Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Audentese spordikooli rolli peaks ümber mõtestama

14.11.2011 | Helir-Valdor Seeder | Sport, Sotsiaal, Regionaal, Noored, Kultuur, Elu

Olen spordihuviline, eriti elan kaasa korvpallile, jalgpallile ja kergejõustikule. Viimasel ajal olen tundnud, et on teemasid, mis vajaksid enam tähelepanu ja diskussiooni.

Minu hinnangul on Eesti spordi korraldus liialt tippspordikeskne, vähe tähelepanu pööratakse laiale kandepinnale, massilisusele ja regionaalsusele. Meie spordielu veavad Eesti olümpiakomitee ja riik kultuuriministeeriumi kaudu. Edasi tulevad juba omavalitsused, spordiliidud, spordiseltsid, spordialaliidud. EOK peamine mure on arusaadavalt väärikalt esineda olümpial ja teistel tiitlivõistlustel. Omal ajal toetas EOK tööd Eesti spordi keskliit, mis kümmekonna aasta eest likvideeriti. Ometi arvan, et ka Eesti spordielu korraldamisele tuleks kasuks sportlik konkurents ja juhtimise mitmekesisus, kus kaks organisatsiooni omavahel hea eesmärgi nimel „kakleksid": meil on naisliit ja naisühendus, pressinõukogu ja avaliku sõna nõukogu, põllumeeste keskliit ja talupidajate keskliit. Tandem täiendaks üksteist ning tooks uusi ideid ja inimesi spordielu korraldusse.

Arvan, et riiklik spordikorraldus sobiks kultuuriministeeriumi asemel paremini haridusministeeriumisse, mille valitsemisalaga on sport palju tihedamalt ja loomulikumalt seotud. Haridusministeeriumi valitsemisalasse kuuluvad koolid ja nende spordibaasid, kehaline kasvatus, huviharidus, noored, sealne suurem ametnikkond saaks rohkem panustada spordiprobleemide lahendamisse. Samuti väheneks spordi ja kultuuri omavaheline rivaliteet ning sport pääseks väiksema venna rollist.

Tallinnas palju ahvatlusi

Konkreetsemalt rääkides tuleks ümber mõtestada Audentese spordikooli roll Eesti spordis. Audentese ühe õpilase pearaha on meie praeguseid võimalusi arvestades põhjendamatult suur - üle 5000 euro (80 000 krooni) ehk neli korda kallim kui Tartu ülikooli kehakultuuri üliõpilasel ja kümme korda kallim üldhariduskooli õpilasest. Seda raha saaks tulemuslikumalt kasutada, suunates selle spordiklubide ja koolide rahastamisse, treenerite ja õpetajate palkadesse, spordiklasside või rühmade loomisse maapiirkondades.

Teiseks, Audentese asukoht ei peaks olema Tallinna linnas. Pealinna keskkond ei soosi kodust ja perekonnast lahus elavate noorte keskendumist eelkõige õppimisele ja sportimisele. Segavaid ahvatlusi ja võimalusi on liialt palju. Paraku on nii, et kool ja treenimine ei tundu ühel hetkel enam üldse huvitavad. Audentese tüüpi kooli kannaks välja enamik maakonnakeskusi, kus on baasid, treenerid, muu teenindav personal ja taristu olemas.

Kolmandaks, võistkonnaalade puhul on üksikute noorte Tallinnasse toomine sageli spordiala kandepinda kitsendav ja kohapealset motivatsiooni ja entusiasmi pärssiv. Kui maakonnas on hea võistkond, treenerid, traditsioonid ja toimiv süsteem, siis ühe või kahe parema mängija toomine Audentesesse on karuteene ala arengule. Väheneb kohalik motivatsioon ja publikuhuvi, kaovad eeskujud.

Mõnel spordialal oleme jõudnud olukorrani, kus noorsportlane esindab meistriliigas ühel ajal kahte võistkonda - oma koduvõistkonda ja ka Audentest. Tõeline sportlik absurd! Kunstlik võistkonna moodustamine ei ole jätkusuutlik. Mõistan, et kui väikeses maakohas on andekas sportlane, kellel pole oma piirkonnas võistkonda, puudub ka treener ja tingimused, oleks noore Audentesesse suunamisel mõte. Paraku kinnitab praktika, et kohtades, kus tingimused puuduvad, ei avastata selliseid noorsportlasi. Need avastatakse ikkagi seal, kus jagub kohapealseid fanaatikuid ja tingimusi. Kui suudame Eesti täiskasvanute koondised moodustada klubides pallivatest mängijatest, puudub ka vajadus aasta läbi koos mängivate noortekoondiste järele.

Platsil välismängijad

Spordi, nagu ka kultuuri ja hariduse krooniliseks probleemiks on tasakaalu puudumine materiaalse keskkonna ja sisulise tegevuse rahastamise vahel. Liiga palju raha paneme betooni ja põhjendamatult vähe treeneritesse ja noorsportlastesse. Eakad juhendajad veel jätkavad, kuid noori peale ei kasva. Sisulise tegevuse alla käib nii treeningprotsess, vahendid kui ka võistlustel käimine. Praegu maksab lapsevanem kinni treeningud, üüri, sõidud, kohtunike tasud, auhinnad. Ja kui mõnel vanemal raha lapse võistlustele sõiduks ei jätku, jääb laps koju ning saab osaleda vaid treeningutel, kui sedagi. Kes neid pooltühje spordibaase tulevikus üleval peab?

Nõutuks teeb olukord Eesti meeste korvpallis, mis on olnud ju aastakümneid meie
sportmängude lipulaevaks. Korvpallile kuulus rahva armastus, populaarsus, kõrge tase, sponsorite raha ja ka märkimisväärne osa avalikust rahast. Ja kuhu oleme jõudnud? Eeliseid võrreldes teiste aladega ei ole osatud ära kasutada. Täna tuleb teha kummardus nii jalgpallile, võrkpallile kui ka käsipallile. Kõik kolm on võrreldes korvpalliga paremini arenenud. Korvpall on taandunud. Miks?

Välisklubidesse sobiliku tasemega mängijaid meil saata peaaegu pole. Kohalikud klubid ostavad sisse võõrmängijad, et võita Eesti meistritiitel. Pole haruldane, kui platsil on kolmneli välismängijat ja kohalikud käivad kah külakorras satsi täiendamas. Paari aasta eest vaatasin Eesti finaali ega teadnud, kas elada kaasa Tartu grusiinidele või Tallinna mustanahalistele.

Ma ei oska rõõmustada olukorra üle, kus rikkamad Tallinn ja Tartu ostavad sponsorite rahadega endale mehi sisse, et mängida võrdselt Rapla ja Valgaga. Mõneks kuuks sisse ostetud kallite välismängijate raha võiks suunata järelkasvu ja treenerite tarvis. Meistriliigas ei tohiks üle kahe välismängija lubada ja kohustuslik peaks olema noortevõistkond. Kardan, et korvpalli haigus on nakkav ja sarnasele kiusatusele ei suuda vastu panna ka käsipall ja võrkpall. Esimesed märgid on juba õhus. Loodan siiski, et seda ei juhtu.

Helir-Valdor Seeder
Eesti Päevaleht, 11.11.2011, Spordileht

 

Märksõnad

Sport, IRL, Spordipoliitika

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing