Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Inimarengust, võlakriisist ja läbisaamisest Lätiga

Eesti inimarengu aruan­de koostajad on ühtae­gu ka head poliitikud selles mõttes, et kui mõned eelmised aruanded kiskusid toonut minoorseks, siis seekordne tõstab pigem eneseuhkust. Nii on see tänu võrdlusfookusele, mis on teh­tud Läti ja Leeduga. Meil lä­heb neist palju paremini.

Loodame siiski, et ka edas­pidi kannustab meid tahe kõr­gelt arenenud riikidele järele jõuda. Ühel pildil, mida aru­ande peatoimetaja Marju Lau­ristin riigikogu ees demonst­reeris, rippus kõrge inimaren­guga riikide esitosinas Kree­ka. See pildistus oli küll pisut varasem: mull püsis, võlakriis veel ei räsinud. Tegelikult on päris huvitav vaadelda, kui­das hakkab võlakriis lähiaas­tatel Euroopa eri riikide inim­arengut mõjutama. Meil võib olla eeldusi oma positsiooni parandada, kuid peamiselt selle arvel, et teisi tabavad tugevamad tagasilöögid.

Tegelikult on Eesti auto­riteet ja positsioon nii eurotsooni kui ka laie­malt Euroopa Liidu rii­kide hulgas ootamatult kõr­gele kerkinud. Seda lihtsalt sellepärast, et me saame hak­kama. Meie rahandus on kor­ras, võrreldes nende riikide­ga, kellest me inimarengus seni tunduvalt maha jääme. Ma pole kindlasti ainus eest­lane, kes on viimastel näda­latel sel teemal väliskolleegidelt komplimente kuulnud. Olen ikka vastanud, et jah, kõik on hästi, ainult meie ini­mesed saavad palju vähem palka, kui saadakse nendes riikides, kellele meid eesku­juks seatakse. Ometi on ole­mas lootus, et range rahapo­liitika hakkab ka dividende tooma.

Muide, nii on see ka varem olnud. Inimarengu aruandes avaldas mulle muljet leedu­lase Zenonas Nõrkuse artik­kel, mis analüüsib neid lähtepõhjusi, miks on Eestü viimase kahekümne aasta jook­sul Lätist ja Leedust paremini läinud. Meie kure erastamine ei jätnud palju võimalusi kor­ruptsiooniks. Raskuste kiuste hoiti riigieelarve tasakaalus ja koguti erinevalt lõunanaab­ritest isegi reservid, mis eel­mise kriisi ületamiseks mar­jaks ära kulusid. Meie pan­ganduse konsolideerumine ja välisinvesteeringute sisse­vool oli tõhusam. Lõpuks on ka meie poliitilised otsused ol­nud paremini prognoositavad ja tõeliselt rasketel momenti­del kõigi vastuolude kiuste ka üsna üksmeelsed.

Kunagist loosungit "Plats puhtaks!" mee­nutatakse meil tihti .irooniliselt. Seevastu Nõrkus kõrvaltvaatajana ar­vab, et selle järgi tegutsemi­ne oligi suurel määral edu alus, sest nii suutsime me Nõukogude pärandist kiiremi­ni vabaneda.

Kui Läti ja Leedu olukord on meist halvem, siis ei to­hi see meid sugugi lohutada. Vastupidi, see on ohu märk. Kui Hando Runneli "ei saa me läbi Lätita" poeesia kee­lest poliitika keelde tõlkida, siis tähendab see lihtsalt se­da, et iseseisev ja tugev Läti rahvusriik on Eesti iseseisvu­se parim tagatis.

Madal sündimus ja väljarän­ne ohustavad kõiki kolme riiki. Kui probleem on Leedus ja Lä­tis teravam kui meil, siis peame endale meenutama, et meie ta­gamaa on veel kitsam, oleme kõige väiksem rahvas. Inim­arengu aruanne pöörab esimest korda eraldi tähelepanu keelte­le ja keelepoliitikale. Meie keel­te staatus on kahekümne aasta jooksul küll tõusnud, kuid oma­keelse kõrgkooli, teadusterminoloogia ja kultuurivara säilita­mine pole muutuvas maailmas kerge ülesanne.

õpetuseks osutan ühele kainestavale hoiatusele poliitilist arengut puudu-! tavas peatükis 'Eesti näi­line stabiilsus peidab ka nõrku­si, sealhulgas ohtu üle institutsionaliseeruda". Ma küll ei ar­va, et "üle institutsionaliseeru-mine" on hea mõiste - see on sa­mavõrd liigkeerukas, nagu on sealsamas üle korratud kummi-templi kujund lihtsustav. Sisuldasa käib aga jutt sellest, et erakonnad on järjest suletu­mad, võim konsolideerub, meil on järjest vähem dialoogi ja ühiskonnasisest dünaamikat.

 

Allikas: Põhjarannik

Märksõnad

Andres Herkel, majanduskriis, Läti