Jookseme Eesti vabaks!

25.07.2008 | Marko Pomerants | Sport, Elu

Ühel laupäeval juhtusin raadiost kuulma umbes selliste sõnadega laulu: "Viska suust Sa hõõguv pabeross, võta metsas ette jooksukross." Paberossiga pole ma kunagi olnud "sina peal", aga jooksukross hakkab üha rohkem meeldima.

Ülikooli ajal sai ikka Tartu ja Vorbuse vahet silgatud, noor mees - häda midagi. Vahepealsetel aastatel on aga pekikiht saanud tuunida mu keha. Olenemata, et liikuda on ikka saanud.

Käisime hiljuti naise onu Valdeko juubelil (80!). Minu lauanaabriks oli tuntud koorijuht Uno Uiga oma abikaasa Endlaga. Mehel veel vanust ligi kolm aastat rohkem kui juubilaril. Mind külastas jälle mõte, et pagana tore oleks ikkagi koos oma naisega vanaks saada. See aga ei tule niisama.

Laulmine on valdavalt positiivsete emotsioonide värk ja loob eeldused pikaealisuseks. Kui aga kõva laulumees pole, peab päkkadele valu andma. Vale on arvata, et mees, kel kilogramme üle saja ja aastaid üle neljakümne, on jooksmisega hiljaks jäänud. Algul lõõtsutad ja tehid (võru keeles ähkimine) küll iga künka otsas, aga asi läheb treenides üha paremaks. Ei maksa vaid tormama hakata. Tempo tuleb ka enda järgi valida, mitte püüda endast poole kergema naisega kohe minema tormata. Muide, abikaasa ütleb, et ta ei kujutanud 10 aastat tagasi ettegi, et ta hakkab vabatahtlikult jooksma. Nüüd laseb nii, et pole asigi. Talvine spordiklubis käimine pealekauba.

Iga asjaga on nii, et see peab sulle naudingut pakkuma. Kaalust allavõtmine ja kehaline aktiivsus peab olema lõbus, mitte masendav tegevus. Kui hakkad punnitama, on varsti "kööga" ja käega löömine lihtne tulema.

Jooksurajal saab mõtelda. Liikumine - see on edasiminek. Kõlab loogiliselt.

Teeme "Seberled"

Juhtusin kusagilt lugema, et nüüd on kurb lugu, kuna Vabadussõja võidusammas jääb sel aastal avamata, siis Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva pidustused ei lõppegi kuidagi väärikalt. Küll see pidu ka tuleb.

Ma pakun omalt poolt väärika lõpu. Eestimaalased võtavad tänu aktiivsele liikumisele aasta lõpuks kamba peale alla 900 000 kilogrammi ja jõuludega seda tagasi ei söö. Läänevirulastele peaks olema jõukohane rohkem pingutada ja teeksime Rakvere staadioni kohaselt umbes 8000 kilogrammi sellest kogusummast ikka ära, kui mikk-pahapillilikku tahet omame. Tegelikult pole "Seberle" tegemine meile kamba peale kunst. Nii, et 9 tonni jõuluks.

Tervise Arengu Instituudi tervisekäitumise uuringu kohaselt oli 2006. aastal Eestis vanusegrupis 16-64 rasvunud inimesi 15% (kehamassiindeks üle 30), ülekaalulisi 31%. Potentsiaali on meil küllaga. Toon enda kogemuse põhjal näite. Mu maksimaalne kehakaal on olnud 119 kilogrammi (pikkus 186 cm), hetkel teadliku tegevuse tulemusel 110 kg. Et pääseda kategooriast "rasvunud" kategooriasse "ülekaaluline", peaksin ma veel 5 kilogrammi kergem olema.

Asi võiks välja näha nii, et jõuludeks teatame maavalitsuse terviseedenduse spetsialistile Olga Boitsovile telefonitsi: "Mina, Albert Hakkaja, olen saatnud 4 kilogrammi pekki igaviku poole ja tunnen ennast palju paremini." Olga ütleb: "Täitsamees, jätka samas vaimus!". Mul on küll see Olgaga läbi rääkimata, aga ma ei eelda ka väga suurt telefonikõnede arvu. Kahjuks.

Eelmisel nädalal kiitis valitsus heaks rahvastiku tervise arengukava, mille kohaselt peaks eestlaste eeldatav keskmine eluiga 12 aasta pärast olema meestel 75 ja naistel 84 eluaastat, sellest hea tervisega elatud aastaid vastavalt 60 ja 65.

Kaks aastat tagasi oli meeste keskmine eeldatav eluiga 67,36 aastat. Just nii täpne number on kirjas - iga päev on arvel.

Aastaks 2012 ootab valitsus, et meie, eesti mehed, elaks juba keskmiselt 71 aastat. Kust see tuleb, kui me jalgu kõhu alt välja ei võta. Kui me neljandas klassis ei pea suitsuvaba klassi konkursil kevadeni välja, kaitseväkke ei kõlba ja kihutame noorukieas purjus peaga ringi, juhtub et surnuks.

Igal 40aastasel mehel peab olema plaan, mida oma eluga järgmisel neljakümnel aastal peale hakata.

Valdeko sünnipäeva juurde tagasi. Ühel hetkel ütles Uno oma abikaasale mingit sorti komplimendi (see läks mu kõrvust mööda, sest polnud ju mulle mõeldud). Tema abikaasa ütles: "Esimest korda kuulen midagi sellist ..."

Kas või selliste hetkede nimel on ju lahe koos vanaks saada. Võib-olla on endalgi midagi olulist ja südantsoojendavat just siis oma kaaslasele öelda.

Millest siis ikka Eesti vabaks joosta?

Füüsiline isamaalisus

Siia võib ritta panna terve rea põhjuseid: halvast enesetundest, liigsetest kilogrammidest, varastest südamehaigustest ja ohust lõpetada oma elu enne, kui enamik olulisi asju on tehtud. See kõik on ühelt poolt lihtne ja teisalt ei ole ka.

Igatahes on kõik väga isamaalised teod, et Eestimaal rahvast kauemaks jätkuks. Kuigi elus on tihti nii, et vaatamata omapoolsele hoolikale suhtumisele enese tervisesse ei jõuta näiteks oma seitsmekümnenda sünnipäevanigi. Kui enda heaks midagi ette ei võta, siis on šansid ka kindlalt viletsamad.

Paberossi tõmbamise kohta leidsin ühest kalandusfoorumist järgmist: "Mul kadun`d vanamees õpetas nii ... kui kork vee alla veetakse, süüta pabeross. Pabeross süüdatud, viska see minema, sest kesse tola sellisel hetkel ikka suitsu kiskuma hakkab. Haara hargilt ritv ja haagi ... Kuidas see toimib, ei tea, sest ise elusaga ei püüa. Ahjaa ... praktikas ei lubanud vana mul sigarettigi süüdata. Pidas vist kahtteist aastat liialt nooreks ..."

Ma nüüd ütlen ka: "Viska see minema, sest meid ootavad suured teod - oma naistega koos vanaks saada!"

Muidugi tuleb mõelda ka sellele, mida paberossi asemel suhu pista. Tervislik peaks olema seegi.

See jooksmise asi on ju ka pigem näide. Igal diivanist eemaloldud kehaliselt aktiivselt veedetud tunnil on väärtus, on selleks siis rattasõit, kepikõnd, ujumine, tennis, võrkpall, korvpall või mis iganes spordiala, mis otsaesise leemendama võtab, isegi suurest teest jalgsi kaugesse jõekääru kalale minek, ilma paberossita.

Diivanitegijad muidugi kurvastavad - diivan kestab kauem. Diivaniostjad aga jällegi kauem elus.

Allikas: Virumaa Teataja

Jookseme Eesti vabaks!

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing