Millal toimub ühinemine?

01.11.2011 | Mihkel Kübar | Regionaal

Veel mõni aasta tagasi toimus omavalitsustes üle Eesti palju arutelusid selle üle, kas erinevate omavalitsuste liitumine üheks omavalitsuseks on hea või halb, kas seda peaks tegema või mitte. Tänaseks on aga mõttevahetused jõudnud sinnani, et küsitakse, millal oleks mõistlik ühineda? Senised läbirääkimised näiteks Jõgeva linna ja valla puhul näitavad, et ümberlauaistujatel ei ole suuri põhimõttelisi erinevusi, kuid pahatihti ei kiputa teise poole argumente kas lõpuni kuulama või keeldutakse nendest juba eos.

Peatuksin siinkohal Jõgeva näitel lähemalt, kuna sarnane olukord valitseb veel mitmeski Eestimaa paigas. Usun, et Jõgeva piirkonna inimestele on ühendomavalitsuse loomine vägagi tõsiseltvõetav piirkonna kestvuse tagaja. Sain sellele kinnitust hiljuti toimunud linna ja valla ühisel arutelul, kus ühes kultuuri-, spordi- ja turismivaldkonna inimestega arutlesime võimalike koostöömomentide üle. Üheski valdkonnas ei kostnud põhimõttelist vastuseisu ühise omavalitsuse moodustamisele. Kodanikualgatused teevad juba ammugi kahe omavalitsuse üleselt koostööd ning on väga tihedalt üksteisega seotud. See fakt annab mulle isiklikult kindluse, et ühel hetkel jõuab sarnane arusaamine ka administratiivsele tasandile

Mitteliitumise põhjused
Peamine küsimus liitumiste juures on, et kuidas see peaks sündima? Esmalt aga tuleks vaadata üle mõned põhjused, miks liitumisi sedavõrd vähe on toimunud? Kohtan tihti lauset stiilis: Poliitiline kemplemine ei ole jätnud ruumi tervele mõistusele ning seetõttu ei ole jõutud ühinemisteni. Mina küsiksin aga, kas oma linna-valla inimeste huvide eest seismist saab nimetada poliitiliseks kempluseks? Ma ei saa kuidagi pahaks panna, et valitud juhid nii ühes kui teises omavalitsuses katsuvad seista parima tarkuse juures oma piirkonna hea käekäigu eest. See ongi omavalitsusjuhtide töö. Hädavajalik oleks aga neis hoiakutes laiendada piiride ja piirkonna mõistet. Näiteks Jõgeva puhul on üsna üheselt selge, et kui vallal läheb hästi, siis läheb ka linnal hästi ja vastupidi.

Meenutagem, et äsja tähistasime oma riigi alles 20. taasiseseisvumise päeva. Me oleme noore riigina alles hiljuti üle elanud kaks suuremat majanduskriisi (90date keskpaik ja alates 2008 kuni tänaseni kestev) ning me elame ikka veel illusoorses kõikelubatavas liberaalses juhikultuslikus ühiskonnas.

Teise olulise põhjuse juuri näen ma meie riigi lähiminevikus. Tuleme ühiskonnana riigikorrast, kus igal inimesel oli töö, kindlustatud korter, vähe valikuvõimalusi nii materiaalses kui vaimses plaanis ning kindlus ja selgus külanõukogude võimupiirides, mis ei kuulunud arutlemisele. Tänased omavalitsuste piirid on ju suuresti just need samad nagu nad olid. Piiridest ollakse väga visad kinni hoidma. Selle juurde kuulub veel eestlase talupoeglik ettevaatlikus, mis lihtsalt ei luba kiiresti kaalukaid otsuseid teha. 20 aastat ei ole ei ajaloo ega riigi seisukohalt mingi aeg, et peaksime päevast-päeva kannatamatult ringi käima ja pidevalt midagi reformima.

Kolmanda põhjusena näen ma 90datel kätte võidetud vabaduses olla ise oma asjade üle otsustaja, koos soovimatusega seda privileegi kellegagi jagada. Küüniline valitsejate iseteadlikkus on segunenud eelmisest korrast pärineva mentaliteediga - olla juhtide juht on ikka üks hea asi. Seetõttu pole midagi imestada, et meie riiki ilmestavad sajad kesiselt elavad omavalitsused, kuna enamik omavalitsusjuhte on ju pärit hoopis teisest mõttemaailmast kui 21. sajandi maailm koos oma väljakutsetega. Ja seda ei saa mitte ette heita, vaid tuleb lihtsalt aktsepteerida. 40 aastat kõvakäelist kasvatust istub inimestes kõvemini kinni, kui 20 aastat vabalt harjutamist. Seetõttu ei tasu imestada, miks on omavalitsustega lood nii nagu nad on.

Mis viiks liitumisteni?
Esmane tingimus on tahte olemasolu. Ja seda mitte pelgalt sõnakõlksuna ja emotsionaalsete lausungite tulistamisena, vaid igapäevases soovis näha enda kõrval teist omavalitsust kui võrdne võrdset. Tuleb loobuda kohati ogaruseni minevast konkurentsist. Nagu on öelnud USA 32. president Roosevelt: „Konkurents on olnud väga hea mingi teatud piirini. Meie aga peame pingutama sellise koostöö nimel, mis algab sealt, kus konkurents enam ei aita."
Praktilise poole pealt tähendaks see, et kõigepealt hakkavad omavalitsusjuhid oma piirkonna arengusuundi välja töötades vaatama üle oma administratiivpiiride ja mõtlema, mis kasu võiks üks või teine ettevõtmine tuua ka naabritele. Järgmise sammuna peaks planeerima kõikvõimalikud bürokraatlikud kavad (üldplaneeringud, arengukavad, valdkondlikud tegevuskavad, toetuste maksmiste korrad jne) koos naabritega või naabrite huve samavõrra arvestades kui oma valla/linna huve.

Eesti inimesed oskavad tahtmise korral hoida kokku ja teevad seda kindlasti ka tulevikus. Ühtehoidmine ja koos mitte ainult töötamine, vaid ka ühes suunas vaatamine võiks luua eeldused, et mingis ajahetkes saadakse väetist vähe rammusamaks. Tõenäolisel ei võta Riigikogu ilmselt ka sel neljaaastasel perioodil omavalitsuste liitumiste soodustamiseks täiendavalt midagi ette. Kusjuures paradoks on selles, et enamik riigikogulasi on valitud maal elavate inimeste poolt, kuid omavalitsuste teemadel ei oska või ei taha sõna võtta neist enamik. See aga ei tähenda, et peaksime omavalitsuses tegutsevate inimestena käed rüpes ootama ja valitsust kiruma. Lõpuks teevad suuri tegusid ikka inimesed ise ja kui me tahame ning usume, et üheskoos tuleviku raskustele vastu astudes oleme me tugevamad, siis tehkem seda ja unustagem andrespearulik ärategemise soov.
Omavalitsuste ühinemised tulevad. Ja tulevad siis, kui me selleks nii riigina kui ka inimestena tegelikult valmis oleme.

Millal toimub ühinemine?

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing