Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Intervjuu: Tunne Kelam: kõndisime 20. augustil nagu noateral

23.08.2011 | Lehte Ilves | Riik, Elu, Ajalugu

Haapsalus Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäeva tähistamisel osalenud Tunne Kelam meenutab toonaseid sündmusi ja ütleb, et meie iseseisvus ei ole meile automaatselt antud, see on suur võit, õieti kingitus.

Eesti taasiseseisvumist kujutatakse väga lihtsustatult, kui öeldakse, et me laulsime ennast vabaks. Nõnda ütles taasiseseisvumise 20. aastapäevale pü­hendatud kirikukonverentsil „Laul ja vabadus" ettekande pidanud Tunne Kelam.

„Kõik ei pidanud nii minema," meenutas Euroopa Parlamendi liige, aga 20 aastat tagasi Eesti Komiteed juhtinud Kelam. „See, mis juhtus, oli vastu ajaloo loogikat."

Sedasama mõtet kordas laupäeva õhtul Haapsalu toomkirikus linastu­nud Jaan Kolbergi vastses filmis „Kaks päeva augustis" Marju Lauris­tin. Ta ütleb filmis, et lauldi küll, aga vabaks saamise nimel tehti ennekõike väga palju tööd-analüüse j ms.

Tunne Kelami sõnul pidanuks 20. augusti lahendus Eestile tulema soo­tuks teine: kodakondsuse nullvariant ja hääleõiguse andmine kõigile Eesti NSV kodanikele.

„Kõndisime 20. augustil nagu noa­teral," ütles Kelam.

Õhus oli pinev ootus ja surve, et Ülemnõukogu kuulutaks välja Eesti iseseisvuse. Et Eesti Komitee oli reso­luutselt selle vastu, süüdistati teda jonniajamises ja tähenärimises. Kardeti, et Eesti Komitee ajab õigusliku järje­pidevuse nõudmisega pilli lõhki ja soodne võimalus Nõukogude Liidust vabaks saada libiseb käest.

Siiani on raske seletada, milles oli asi, tunnistas Kelam.

Kui asjad läinuksid nii, nagu tahtis Rahvarinne, oleksime praegu Eestis vähemuses nagu tiibetlased Tiibetis. Kodakondsuse nullvariandi puhul võinuksime olla Moldova-sugune riik.

Kodakondsuse nullvariandi puhul moodustaksid Moskva-meelsed riigi­kogus kolmandiku ja nendega olnuks võimatu liituda Euroopa Liiduga.

„Oleksime olnud vormiliselt isesei­sev, aga Moskva mõju all," sõnas Ke­lam. „Rahvusriigist poleks juttugi ol­nud."

Kelam lisas, et 20. augusti öösel sel­gus, kui vähe teadsid tollased Ülem­nõukogu liikmed, mida tähendab ise­seisvus.

„Ajalugu on näidanud, et kõike on võimalik saavutada ja kõike on või­malik kaotada," tõdes Kelam. „Miski ei ole ka tänapäeval iseenesest taga­tud."

Kuidas suutsite 20. augustil oma põhimõtete juurde jääda, kuigi surve iseseisvuse väljakuuluta­miseks oli väga tugev ja Eesti Komiteed süüdistati pilli lõhkiajamises? Millest kinni hoidsite?

Põhimõtetest, mis olid välja töötatud. Midagi polnud kõhelda, oli tarvis pin­gutada. Kriis, ootamatu võimalus, et kõik võib hullemaks minna, mõjus kõigile kasulikult, tegi kõiki paindli­kumaks. Kui me Ülemnõukogusse saa­busime, võeti meid hästi vastu, ma üt­leksin, et kergendustundega.

Oluline osa oli Arnold Rüütlil, kes oli teatanud, et Eesti Kongressita ei tehta mingit otsust.

Esimene dokument, mis meile 20. augusti keskpäeval esitati, näitas, et Ülemnõukogu kuulutab ennast Asu­tavaks Koguks ja kuulutab ülemine­kuperioodi lõppenuks, kuigi Nõukogude väed olid veel sees. Kodakond­susest polnud seal juttugi.

Et me ei saanud sellega nõustuda, hakati otsima kompromissi. Seda pak­kusid Ülemnõukogu poolt Liia Hänni ja Marju Lauristin. Hakati välja tööta­ma uut dokumenti rahvusriigi ehk Eesti Kongressi põhimõtete alusel.

Kompromiss oli selles, et vormili­selt tegi iseseisvuse taastamise otsuse Ülemnõukogu, aga ta tegi seda Eesti kodanike valitud ajutise parlamendi - Eesti Kongressi-põhimõtete alu­sel. See oli ka rahvuslik kompromiss, hea ja tervitatav.

Lõpuks oli kõige raskem leida ase­ainet sellele, mida rahvas kõige roh­kem ootas - et me kuulutame välja Eesti iseseisvuse. See kõlas ju uhkelt ja seda rahvas loomulikult tahtis.

Mis on aga nende valikute taga: kas kergem ja uhkem iseseisvuse välja­kuulutamine või keerulisem tee, sel­le seletamisega on veel tänapäevalgi tükk tegemist.

Pärastlõunal leidsimegi lahenduse: Ülemnõukogu taaskinnitab Eesti Va­bariigi iseseisvust.

Kas midagi jäi tolle päeva komp­romissist kripeldama?

See oli parim, mis neis oludes võis saavutada, sest olime ju vähemuses, aga enamus tuli kaasa. Huvitav oli vaa­data, kuidas Rahvarinde liikmed Rein Veidemann ja Heinz Valk väga emot­sionaalselt tahtsid iseseisvust välja kuulutada. Oma kõnedega Ülemnõu­kogus tõusid nad sellega aina kõrge­male ja kõrgemale, et nii tuleb ikka teha. Siis tuli see teema nagu lõoke potsti! maha ja nad tunnistasid: tahak­sime küll teisiti, aga et kompromiss on saavutatud, toetame seda.

Kõige ilmekam tollest hääletusest oli vahe Marju Lauristini ja Edgar Sa­visaare käitumise vahel. Savisaar ei olnud nende dokumentide arutelu juures, kuigi ta tuli 19. augusti õhtul välismaalt tagasi.

Ülemnõukogu saalis tuli Savisaar arutelu lõpus hääletama, istus üksi peaministri loožis ukse pool. Pärast hääletamist läksime akna poole, kus oli Arnold Rüütel. Toodi pudel sam­pust, kõik õnnitlesid üksteist. Savisaar jäigi üksi omaette istuma, keegi ei läi­nud tema juurde ja tema ei läinud teis­te j uurde.

Oli selge, et see otsus ei olnud talle meeltmööda. Ta ütles juba samal päe­val Marju Lauristinile: oled mind reetnud ja meie teed lähevad nüüd lahku. Sest kodakondsuse nullvariant oli saanud hoobi.

Kuidas kommenteerite oma era­konna, IRLi praegusi sisepin­geid?

See on tüüpiline nähtus kõigile era­kondadele, kui kaks jõudu on kokku läinud. Eks ta mõnel määral ole eba­meeldiv üllatus, aga sellel ei ole ideo­loogilist alust. See on pigem stiiliküsimus, kuidas poliitikat teha: kas teha lühema perspektiiviga poliitikat? Kas loota poliitika tegemisel tehnilistele või organisatsioonilistele vahendite­le?

Minule istub traditsiooniline polii­tika. Kui minult valimistel küsitakse, mida ma luban, siis vastan, et ma ei ole jõuluvana, ma ei ole kingituste too­ja. Ma võin lubada ausust, usaldusväärsust ja järjepidevust. See on po­liitiku võimuses. Poliitika ei ole sel­leks, et inimestele kingitusi tuua või erisoodustusi anda.

Samuti ei saa teha poliitikat poliit-tehnoloogiaga, st reklaamiga, ajupe­suga või üldiste märksõnade ülestõst­misega. See võib toimida vaid üks-kaks korda.

Nii et olete ikkagi kriitiline IRLi suhtes?

Loomulikult, aga see ei ole ainult IRLi küsimus. Sama kehtib kõigi suurema­te poliitiliste erakondade kohta-sel­le pärast, et valimistest võidavad ainult reklaamiagentuurid.

Kummale presidendikandidaa­dile pöialt hoiate, kas Ilvesele või Tarandile?

Siin ei ole mingit tõsist valikut. Kan­didaat, kes tahab olla tõsiseltvõetav, ei saa sooritada selliseid hüppeid. See on usaldusväärsuse küsimus.

Indrek Tarandil on palju häid oma­dusi, aga selline improviseerimine õõnestab tema usaldusväärsust ja tu­leb talle endale kahjuks. Minule ei ole selline asi tõsiseltvõetav.

Kui kindel on meie iseseisvus praeguses turbulentses maail­mas? Millest peaksime kõige kõvemini kinni hoidma?

Sellest, kui väärtuslik on iseseisvus, et see ei ole meile automaatselt antud, vaid et see on suurvõit, õieti kingitus.

Me ei saa kunagi lubada heaolu­ühiskonna mentaliteeti, et tavakoda­nik teeb, mida tahab, ja poliitikud hoolitsevad riigi eest. Eesti tutvusta­mine on alles pooleli. Meid tuntakse, aga ei tunta ka.

Meie julgeoleku ja tuleviku peami­ne tagatis on, et meid hästi tuntakse, teatakse meie tausta ja teatakse meid heast küljest - kui häid ja usaldus­väärseid partnereid ja sõpru. Selliseid partnereid ollakse valmis hädaolukor­ras ka kaitsma.

Keegi ei tea, millised hädaohud meid ees ootavad, sest maailm on nii muutuv, uued jõud on esile kerkimas. Ei saa öelda, et ees on pilvitu lend õnneliku tuleviku poole.

Et meid on nii vähe, on iga kodani­ku ülesanne olla oma riigi suursaadik ja esindaja. Meil on Maardus üks tut­tav venelanna. Kui ta läks Egiptuses­se turismireisile, võttis ta endastmõistetavalt kaasa Eesti lipu, pani selle oma hotellituppa üles. Et teataks - ma olen Eestist.

 

Allikas: Lääne Elu

Märksõnad

Tunne Kelam, IRL, taasiseiseisvumine

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing